Head isad ja vanaisad, emad, vanaemad ja lapsed siin Raplas ja üle kogu Eesti.

Isa on isa. Ta on tahes-tahtmata meie eeskuju, võtame temalt üle käitumisi ja mustreid. Me otsime temalt heakskiitvat pilku ning toetavat sõna. Ja see määrab meie jaoks palju. Vahel kogu tuleviku.

Väikesed lapsed hoiavad isade pilku enda küljes ja lähedal, et kõige lihtsamad igapäevatoimingud läheksid sujuvalt. Esimesed sammud ja sõnad. Ja siis kohe ka miljon küsimust – miks ja kuidas.

On isasid, kes on hingega oma lapse juures, kas tegudes või vähemasti mõtteis. Tema armastus innustab ja vajadusel lohutab. Ta oskab last suunata otsima ja leidma, õpetada eristama kahtlust ja kindlust. Ta teab, kuidas õigesti rajada oma järeltuleva põlvega suhteid. Ta teab, et ta on eeskuju, et tema jäljed jäävad teerajaks.

Aga kõigil ei ole sellist isa. Kõik ei oska või suuda sellised isad olla. Ometi ei ole kunagi hilja proovida, sest keegi ei sünni heaks isaks. Seda õpitakse. Läbi tahte, kannatliku meele ja armastuse, kinkides kõige enam oma aega.

Raplamaa juurtega poetess Kristiina Ehin on ühes usutluses meenutanud lapsepõlve ühiseid loodusretki, kui isa võlus puuõõnest välja limonaadipudeleid ja kivi tagant suitsuvorsti.

Oma isa Andrest on ta meenutanud nõnda: „Ta jääb isaks, kelle jaoks argised asjad nagu kartul, vannituba, pööning või puukuur olid vaid hoovõturada, kust alata pööraste käikudega luuletusi. Ta jääb isaks, kes autot iial ei juhtinud, kuid kõrvalistmelt laulis mu rooli keeravale emale võluvaid džässi- ja bluusipartiisid...“

Jah, enamik mehi ja isasid ei luuleta. Aga isaksolemine võiks meid panna tahtma olema parim versioon iseendast. Laste jaoks pole argipäeva, kõik on eriline. Ja isaks olemine võib anda argipäevadele erilise hingamise.

Mina olen oma lastele õpetanud viisakaks jäämist ja teise mõistmist. Ja nemad on seda õpetanud omakorda oma lastele. Et igas olukorras oleme viisakad, ei solva ega salva, ei taha sõnadega lüüa ja lausetega haiget teha. Nüüd vaatan aga Riigikogu debatte ja mõtlen: kas kõik isad poliitikutena annavad oma lastele sedasama, viisakaks jäämise ja teiste mõistmise eeskuju? Ma ei oska sellele jaatavalt vastata ja see teeb nõutuks, jõuetuks.

Isa on eeskuju. Isa on ja jääb isaks. Isa ei olda ainult kodus, isaks jääme oma lastele ka siis, kui oleme tööl. Neil ei ole kahte isa, et üks on prožektorikiirtes poliitik ja teine praeb kodus kotletti. See on ikka üks isa. Isa, kes ei peaks panema oma lapsi häbenema ja piinlikkust tundma, ka valimiskampaania ülekeevas kuumuses.

Vastastikune viisakus ja austav suhtumine teistesse muudavad meid kõiki paremaks, ebaviisakus toob juurde tigedust ja viha. Isa ei tee nii.

Head inimesed.

Isadepäeval mõelgem tänulikult ka neile, kes lastele on isa eest. Seda rolli täidab tihti õpetaja, treener või huvijuht. Kogukond seisab sageli mitmekesi, ühiselt pooliku või katkise pere eest. Või kui isa käib kodust kaugemal töö, et tuua toit perekonna lauale.

Te kõik, kes te täidate rõõmu ja armastusega isa rolli, väärite tänu ja tunnustust. Teid vajatakse ja oodatakse. Isaks olemine ega õppimine ei lõpe kunagi.

Ilusat isadepäeva!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid