Kohtume Timoga Ülemiste Citys Borealise imelise vaatega kontoris, kus saab proovida massaažitoole, mis tänu tipptehnoloogiale matkivad realistlikult massööri käe liigutusi, võimaldades lõdvestuda igapäevasest pingest ja taastuda treeningust. Timo tegeles enne ettevõtlusega alustamist aastaid tippspordiga, täpsemalt murdmaasuusatamisega, ning esindas Eestit isegi maailmameistrivõistlustel ja Vancouveri taliolümpiamängudel.

Lõpetasid 2015. aastal sportlaskarjääri. Kui palju oled veel spordiga seotud?

Tervisespordiga ikka tegelen, aga pigem kipub see olema kaootiline. Enesetunne annab füüsiliselt ja vaimselt tunda, kui on nädal või isegi mitu vahele jäänud, sestap kutsub rajale ikkagi tagasi. Talvel meeldib ikka suusatada, vahel rullsuusatan või mängin hokit. Suvel sõidan kindlasti rattaga, sekka süsta- ja seljakotimatkad.

Kuidas spordini ja meeste koondisse jõudsid?

Olin koolis aktiivne ja kehaline kasvatus oli üks mu lemmiktunde, seal sai olla „kastist väljas“: joosta, hüpata ja teha kõike, mida tahtsin. Kodu lähedal Tamsalus hakkas legendaarne suusatreener Arvo Orupõld lapsi treenima. Seal grupis oli palju kehaliselt aktiivseid mänge, sõbrad ja kuuluvustunne. Nii jäingi trennis käima. Talve tulles hakkasime suusatama. Ühel hetkel tekkis äratundmine, et olen milleski hea. Laagrid Põhja-Soomes ja Austrias – need pakkusid koolile vaheldust.

Ühel hetkel tekkis äratundmine, et olen milleski hea.

Minu treener Arvo Orupõld sai insuldi, tema mind enam treenida ei saanud. Mõne aja pärast, 2006. aastal ta suri. See oli mul kehv aasta ja tulemused läksid alla. Mati Alaver, kes oli mind märganud, innustas tegema valikut, kas pühenduda rohkem spordimehe või muidumehe tegemistele, ning pakkus võimalust treenida koos meeste A-koondisega. Võtsin pakkumise vastu. Nõnda pühendusin tippspordile senisest enam ja õpingud Tartu Ülikoolis majanduse erialal jäid soiku.

Mis noorukina spordilaagrite ja reiside juures meeldis, mis oli raske?

Tipptasemel sportimine võttis tohutu aja, kuid pakkus ka rohkelt seiklust. Mulle meeldib väga geograafia, kaardid ja eri paigad maailmas. Suusatamisega seostuv avardas maailma ja võimaldas reisida. Mind kammitses vaimselt koolitöödega järjel püsimine. Mul olid hinded küll korras, aga ikkagi tiksus pidevalt kuklas, kas kõik vajalik on tehtud. Vahel oli hirm starti hiljaks jääda. Kogu aeg oli suur kiirustamine, mida paraku on tänapäeval igal pool.

Mis viis sind tippspordist loobumiseni?

See oli päris huvitav. Käisin 2011. aastal kaitseväes, olin staabi- ja sidepataljonis spordirühmas, see mõjus hästi ja oli väga hea stabiilne aasta. Pärast kaitseväge oli tahtmine nii suur, et tõstsin koormust, sain tugeva seljavigastuse, mis takistas treenimist. Ühel hetkel isegi sain süsteemi peale vihaseks, sest olin aastaid treeninud, aga kui tekkis vigastus, pidin ise abi otsima, tugivõrgustik oli puudulik. Õnneks Mati Alaver ikkagi aitas leida anestesioloogi, kes epiduraalide abil põletiku ja valu maha sai. Vigastusest tingituna oli 2014. aasta nii kehv, et jäin koondisest välja ja Sotši taliolümpiale ei pääsenud.

Tahtmine treeninguid jätkata oli suur, olin ju suusasportlase parimates aastates. Treenisin 2015. aastal koos Aivar Rehemaaga Anatoli Šmiguni juhendamisel edasi. Harjutasin kõvasti, aga sügisel tundsin, et toss on väljas, olen täiesti tühi ja midagi on pahasti. Kohusetunne ei lubanud laagreid ära jätta. Olin ju koondiseväline, pidin ise sponsorid leidma, ma ei söandanud puhata, sest olin laagris toetajate raha eest.

Timo Simonlatser

Edasi sain seroosse keskkõrvapõletiku, antibiootikumid ei aidanud, verenäidud olid kehvad ja maksanäitajad viitasid ületreeningule. Võtsin nädalase puhkuse, aga see ei aidanud. Tõsisemad probleemid alles algasid, sain autoimmuunhaiguse, kilpnäärme alatalitluse. Olin jõuetu, trepist käimine väsitas, hommikul ei jaksanud ärgata, jalad piimhapet täis, hingeldasin, kuni algasid ka psühholoogilised probleemid, rinnust kiskus, ei saanud hingata.

Õppetund on see, et ma ei kuulanud oma keha, lõhkusin end ära ja immuunsüsteem andis järele.

Olin enda vastu liiga nõudlik.

Olin enda vastu liiga nõudlik, aga ka meeletult kohusetundlik. Kilpnäärmehaigus lõi ajukeemia paigast ja sealt algas võitlus ka vaimse tervise probleemidega. Mul tekkis eikuskilt paanikahoog, süda tagus rinnas, pulss oli 180 ja paar korda isegi kutsusin endale kiirabi. Mulle määrati antidepressandikuur. See aitas ja vahel on neid vaja võtta, aga rohkem ma neid võtnud ei ole, kuigi probleemid tulid paar korda tagasi. Proovin muude võtetega võitu saada.

Millest saad leevendust või abi?

Parimat signaali vastuvõtjat pole kui su oma keha. Kui suudad seda kuulata, on sul kogu info olemas. Aga kuulata saad ainult siis, kui oled kohal. Enamasti oleme ju minevikus või tulevikus, reisime ringi. Vaja on tulla keskmesse, kus saad kohalolu. Kui õhtul süda rinnus taob ja mõtlen päevale tagasi, näen, et mul oli liiga pingeline ja tohutu tihe tegevusrohke päev. Minu challenge ongi tempo mahavõtmine. Raske on kohalolu saavutada, sest hakkan tulevikuambitsioone teostama või kammitsevad minevikusündmused, mis ajendavad liigselt tegutsema.

Minu challenge ongi tempo mahavõtmine.

Mind on väga palju aidanud vabastav hingamine. Miks ma küll sportlaskarjääri ajal seda ei teadnud? Me pingutasime, hingeldasime, lõõtsutasime, aga vabastava hingamisega saad täiesti teise kogemuse: keha suriseb, tunned energeetilist laadimist, mille järel on täielik õndsus, vaikus, kohalolu. Võistlemisel, aga ka ületöötamise korral, läheb keha võitle-või-põgene-seisundisse. Iga päev on oluline püsida 80% ajast rest and digest, teha asju teadlikult, rahulikult ja süvenenult. Siis on parem hingamine, seedimine ja taastumine.

Tegutsed nüüd juba aastaid ettevõtluses ja juhid Borealis Eestit. Kuidas ettevõtlusesse sattusid?

Olin ettevõtlik juba kooli ajal, aga elukutset vahetasin 2015. aastal, kui jõudsin spordis füüsilise kollapsini ning mind valdas tohutu häbitunne, et olen kõiki alt vedanud ja ennast ära lõhkunud. Lõpetasin spordikarjääri. Kadusin pildilt. Otsustasin panna ettevõtlusse kogu energia ja aja, mis vabanes sportimisest.

Minu missioon on panustada Eesti inimeste terviseteadlikkuse arengusse eeskätt ennetusega. Pahatihti hakkab inimene terviseküsimustest huvituma alles pärast õnnetust, haigust või vigastust, mis on ületreenimise, sundasendis töötamise või ka ületöötamise tulemus. Massaažitoolid aitavad neid probleeme ennetada.

Mul on hästi hea meel, et tööandjad mõistavad järjest enam, et kvaliteetse töö tegija vajab ka kvaliteetset puhkepausi.

Kuidas sportlaskarjäär on mõjutanud sind kui ettevõtte juhti?

Sportlased on head töötajad, nad on harjunud kõvasti pingutama, aga neid tuleb hästi juhtida, et nad liiale ei läheks, vastasel juhul põlevad nad läbi. Mina täpselt nii tegingi, et panin kogu sportimisest vabanenud aja ja energia ettevõttesse ega andnud aega haigusest taastuda. 2019. aastal suri mu isa, järgnes leinaaeg. Jõudsin vaimse kollapsini. Siiski jõudsin lõpuks ometi arusaamani, et elus kõike lihtsalt ei jõua. Hakkasin tegelema enesearenguga, hingamise, meditatsiooni, jooga ja muu sellisega. Õpin raamatutest, osalen videokoolitustel.

Timo Simonlatser

Trenniga on lihtne, teed oma trenni ära, eesmärk on täidetud ja sellele järgneb söömine, puhkus, uni, mis on samuti treeningukava osa. Isegi lõunauinak on vajalik. Aga ettevõtluses tuleb kogu aeg ülesandeid juurde, saavutamata eesmärgid, ületatud tähtajad, närvisüsteem on pinges. Nüüd, kui ettevõttes on eesmärk saavutatud või ülesanne tehtud, peatun teadlikult ja mõtlen sellele heale tundele. Samuti annan endale aru, et oma kiirustamise ja entusiasmiga panen pinge peale ka töötajatele, mistõttu püüan ennast ja töötajaid jälgida ning meid mitte stressi ajada.

Mis sellises olukorras aitab?

Olen omal nahal läbi teinud nii füüsilise kui ka vaimse kollapsi, olles veel praegugi paljude asjadega kimpus. Tegin alguses suure vea, et võtsin ohvrirolli. Häbi ja süütunne olid need, mis panid mind tundma end ohvrina, arvama, et minu tunded ei sõltu tegudest.

Sügav vestlus aitab.

Kui inimene võtab ohvrirolli, on see allakäiguspiraali algus. Selle vältimiseks on vaja julgeda olukorda endale tunnistada ja rääkida lähedasega, sõbraga või psühholoogiga, n-ö tugiisiku või coach’iga, kes aitaks läbi teha sügava vestluse. Sügav vestlus aitab.

Aga tihti on meis alaväärsus- või häbitunne, me ei julge tunnistada ega rääkida. Siis jäämegi endasse kinni, avades allakäiguspiraali värava. Tekivad niisugused tunded, et pole kahju eluga riskida või käivitada ennast hävitav harjumus.

Iga muutuse taga on esimene samm ja selle käivitab julgus!

Timo Simonlatser

Elina Kivinukk, psühholoog, spordipsühholoogia konsultant, spordikaplan

Sportlase teekonnal on hetki, kui vaimsele tervisele tuleb erilist tähelepanu pöörata. Paraku räägitakse sellest Eestis endiselt liiga vähe. Muutused, näiteks vigastused, ühest spordiklubist teise liikumine, treenerivahetus ja spordikarjääri lõpetamine, põhjustavad lisastressi ja võivad kaasa tuua ka vaimse tervise muresid.

Peamine, mida vaimse tervise halvenemise juures märgata, on järsud muutused: näiteks füüsilised märgid, nagu järsk kaalumuutus, energiapuudus, sage haigestumine, aga ka keskendumisvõime või motivatsioon võib muutuda, sportlik tulemus ilmse põhjuseta halveneda. Vaimse tervise halvenemise märk võib olla ka suhtlusest hoidumine, mistõttu tuleb eriti pöörata tähelepanu vigastatud ja karjääri lõpetanud sportlastele. Kui sportlasel on vaimse tervise mured, toetab teda tavapärane rutiin, nagu mitmekesine toitumine, liikumine ja uni. Aitab ka usaldusliku inimesega rääkimine, kes oskab ära kuulata ja olemas olla. Kindlasti on oluline spordiringkonnas rohkem tähelepanu pöörata ennetusele, et vaimsest tervisest rääkimine muuta sportlase elu normaalseks osaks.

Elina Kivinukk

Keha ja meeli lõõgastavad massažitoolid leiad borealis.ee lehelt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid