Sille õpetab: kuidas ma oma igapäevase elektritarbimisega Eesti metsad elus hoian

„Meie endi pisikestel igapäevavalikutel on hoopis rohkem kaalu, kui arvame,“ ütleb Sille (38), kes mõnda aeg tagasi vahetas bensiinimootoriga sõiduki elektriauto vastu. Nüüd on ta leidnud veel ühe viisi, kuidas keskkonnale tagasi anda – ta panustab Eesti metsade istutamisse. „Tihtilugu mõtleme, et ah, mis meie. Aga see on ju meie mets, meie maa.“

Naine tunnistab, et on alati olnud rohkem käed-külge-tegutseja kui lihtsalt kritiseeriv pealtvaataja. „Ma ei arva absoluutselt, et konstruktiivselt kriitilised sõnavõtud sotsiaalmeedias oleksid asjatud – need ju hoiavad teema aktuaalsena ja panevad ka kaaskodanikke kaasa mõtlema. Probleem tekib siis, kui tegutsemine ainult sellega piirdubki,“ selgitab ta.

Peale selle, et Sille sõidab elektriautoga, jälgib pingsalt oma ostuharjumusi ja on tragi prügisorteerija, tegi ta hiljuti veel ühe positiivse avastuse – Alexela uus lojaalsusprogramm võimaldab tal panustada Eesti metsade istutamisse. Selleks pole vaja teha muud, kui koguda digitempleid.

„Sõna „kogumine“ võib mõjuda mõnele isegi pisut eksitavalt, sest ega sa pea tegelikult neid templeid spetsiaalselt kuskilt linna pealt kokku kühveldamas käima,“ naerab Sille. „Need kogunevad iseenesest sinu tavatarbimise pealt. Minu puhul näiteks selgus, et teenin ainuüksi Alexela kodulaadija lepinguga iga kuu viis digitemplit. Kui peaks juhtuma, et laen oma autot ka mõnes avalikus Alexela laadijas (mida, olgem ausad, tuleb ikka ette), teenin veel iga 25 kWh pealt ühe digitempli lisaks. Kui olen kokku kogunud 100 digitemplit, teenin kümme eurot, mida saan kasutada kas Alexela toodete-teenuste eest tasumiseks või annetada kogukonnaprogrammi ehk istutada 40 puud mõnda enda soovitud Eesti maakonda.“

Naine ütleb naeratades, et pole vist kuigivõrd imestada, mille kasuks tema otsustab. „Sellega on nii, et sageli me õudselt tahaksime kuidagimoodi kasulikud olla, aga ei tea, kust ja kuidas alustada. On nii tänuväärne, et tehakse algatusi, mis teevad selle sulle nii lihtsaks, et sa sisuliselt ei peagi ise midagi tegema. Samas saad vastu kindlustunde, et oled ikkagi kuidagi aidanud. Olgu see panus siis nii väike kui tahes. Kui me kõik otsustaksime templitega kogunenud raha kogukonnaprogrammi suunata, saaks sellest väikesest juba suurem. Kui me kõik vaataksime üle oma igapäevavalikud, kasvataksime kollektiivset panust veelgi,“ õpetab Sille.

Naine kutsubki rahvast sel teemal rohkem kokku hoidma, mitte lõhesid tekitama. „Mis ma olen sageli märganud? Kui keegi räägib oma keskkonda panustamisest, siis selle asemel et teda kiita, otsitakse ja kritiseeritakse mõnd tema teist igapäevavalikut, mis võib-olla pole nii roheline. Miks? Ärme palun naeruväärista ka neid väikeseid samme. Iga samm loeb.“