Kui Eestil poleks õigust eelisjärjekorrale, peaks riik konkureerima Euroopa Liidu ühisturul, kus gaasi järele on praegu väga suur nõudlus.

Majandus- ja taristuminister Riina Sikkut on öelnud, et juba 18. juulil ametisse astudes oli talle selge, et LNG-laev läheb teisele poole Soome lahte. Miks avalikkust nüüd üllatus tabas?

Ei, see ei olnud see, mida ta ütles. Küsisin üle, kas ta tõesti arvab nii, sest oleme kogu aeg rääkinud seda, et teeme pingutusi selle nimel, et kokkuleppest soomlastega peetakse kinni. Kokkulepe oli, et laev tuleb selle kaldale, kes saab terminali esimesena valmis. Nii lepiti kokku siis, kui soomlased arvasid, et nemad saavad oma terminali valmis tunduvalt hiljem. Nüüd saame enam-vähem samal ajal valmis. See, et soomlased võivad tahta, et nende renditud terminal läheb Soome, kuigi kokkulepe on teistsugune, seda võis arvata. Keegi seda küll ei öelnud, me lähtusime meie laual olnud kokkuleppest.

Kas me saame gaasi teiselt poolt lahte eelisjärjekorras?

Seda on justkui öeldud, et selline võimalus Eesti ja Soome ettevõtetel on. Detailide üle hakkame alles täna pärastlõunal arutama.

Konkurentsiameti praegune ja endine juht on avaldanud skeptilist seisukohta seoses sellega, kas see on Euroopa Liidu reeglite kontekstis võimalik. Kas me peame küsima Brüsselist mingisugust luba ja kas me peame võib-olla leppima sellega, et see gaas on avatud turul?

Euroopa Liidu reeglitele vaadatakse sõja ja kriisi olukorras väga paindlikult. Võtame näiteks elektri universaalteenuse, tarbijate aitamise või mikroettevõtjate toetamise, mida reeglid justkui ei lubaks. Olukord on lihtsalt selline, et ajad on väga keerulised. Kuulame ära, kuidas on kokkulepe paika pandud ja kuidas seda jõustada saab.