Küsimusele, kuidas ta näeb oma filmi peategelase evolutsiooni, vastas Manski järgmiselt.

„Ma ei arva, et on toimunud mingi globaalne evolutsioon. Pigem on Putin pidevalt liikunud tagasi allikate, oma maailmamõistmise, oma kasvatuse ja hariduse juurde. Sest KGB-ga oli ta seotud juba enne ülikooli astumist. On selge, milliseid teadmisi seal antakse, milline vundament valatakse inimteadvusele. Putin on ju algusest peale mänginud talle mitte päris omast rolli, mille on kirjutanud teised inimesed. Mille on kirjutanud perekond, mis viis läbi casting’u järeltulija, sümboolse presidendi rolli täitmiseks, kes ei hakka segama. Ja nad leidsid alluva, vaikse, säratu, nagu siis paistis. Aga nad eksisid rängalt. Ma lihtsalt tunnen neid inimesi. Ma tean nende vaateid, nende positsiooni. Nad tahtsid tõesti kinni pidada Venemaa liberaalsest, demokraatlikust arengust ja mitte lasta toimuda punasel revanšil. Aga ei võtnud arvesse, et järeltulija ise võitis tegelikult selle konkursi, mängides endale mitteomast rolli. See ei olnud tema siiras fundamentaalne maailmatunnetus, vaid oli konjunktuurne sisse- või juurdeehitus.“

Manskilt küsiti ka, milline on tema lemmikanekdoot Putinist.

„Mul ei ole mingit soovi Putini teemal nalja heita ega ironiseerida. See on suurim tragöödia. See, milleni me oleme tema lõputu valitsemise tagajärjel jõudnud. Ja selle häda suurus, see valu, mida ta on toonud ja toob igapäevaselt... Mingid naljad selles kontekstis ei tööta. Naljade aeg on möödas. Praegu tuleb mõelda sellest, kuidas see inimene peatada, milliste meetoditega, milliste vahenditega. Millise raske ja üldiselt keerulise tööga, milliste ohvritega tuleb seda meil kõigil teha,“ lausus Manski.

Jaga
Kommentaarid