ERISAADE | Venelaste tagala on tühi. Aserbaidžaani-Armeenia verine konflikt on selle ilmekas näide

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Indrek Kannik selgitab, et Aserbaidžaani jaoks on praegu vaieldamatult soodne hetk Armeenia ründamiseks - Venemaa on kõrvuni hõivatud Ukraina sõjaga ehk nende võimalus armeenlasi toetada on üsna piiratud.

„Lisaks on aserid viimase 10-15 aasta jooksul saavutanud selgelt parema relvastuse kui armeenlased,“ märgib ta ja lisab, et seda näitas ka 2020. aasta sügisel Mägi-Karabahhi sõda.

Kannik toob välja, et toonane lõpplahendus polnud aserite jaoks sugugi ideaalne. „Sisuliselt säilitas Armeenia ikkagi kontrolli vähemalt osa Mägi-Karabahhi üle.“ Teiseks ei ole tema sõnutsi lahendust jätkuvalt ka koridori osas, mis võiks ühendada Aserbaidžaani põhiterritooriumit.

Pärast 2020. aasta sõda saatis Venemaa Armeenia kontrollitud Mägi-Karabahhi aladele 2000 sõdurit, kelle ülesanne oleks pidanud olema uue vaenutegevuse vältimine. Samuti on rahuajal veel 3000 sõdurit teeninud Gjumris asuvas alalises Vene baasis.

Praeguseks on Venemaa aga viinud sealt inimesi ära, et nad Ukrainas sõdiks. Kannik tõdeb, et koosseis on kindlasti liiga väike selleks, et reaalselt Aserbaidžaani üksustele vastupanu osutada.

Konfliktis ei tahaks Venemaa tema sõnutsi kõrvalseisjaks jääda, pigem ikka protsessi kontrollida. „Aga praegusel hetkel ei ole lihtsalt seda võimekust.“

Seekord pommitasid Aserbaidžaani väed tunnustamata Mägi-Karabahhi vabariigi asemel Armeenia suveräänset territooriumit. Kanniku arvates oleks raske näha, et Aserbaidžaan tahaks vallutada kogu Armeenia. "Ma arvan, et nende eesmärk on ikkagi praegu saavutada parimad tingimused pikemaajaliseks rahuleppeks armeenlastega. Ja mingid võimalused siin selles mõttes on, kuna Armeenia saab aru, et nende positsioon on väga nõrk.“

Antud konflikt on ilmekaks näiteks, et Venemaal pole jõudu tegutseda mujal kui Ukrainas. Kannik toob välja sellegi, et Kolmapäeval puhkes Kõrgõzstani ja Tadžikistani piirivalvurite vahel tulevahetus.

„Oleme viimastel nädalatel näinud, et Venemaal on krooniline ressursi - nii tehnika kui inimesed - puudumine isegi Ukrainas. Kõik, mis mujal toimub, on hetkel Venemaa jaoks juba üsna teisejärguline. Tegelikult võime öelda, et Vene armee ja Vene poliitiline juhtkond võitleb Ukrainas oma ellujäämise eest.“