Loenduse metoodika ja mõistete järgi tähendab üksi elav inimene kedagi, kes elab oma eluruumis (korteris või eramus) ainsa elanikuna. Kes need inimesed on, milline on nende demograafiline profiil ja kus kõige rohkem üksi elatakse, uuris statistikaameti blogis juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik.

Varasemaga võrdlemine on varasemast keerulisem

Viimati toimus rahvaloendus 2011. aastal ning toona oli üheliikmelisi leibkondi 239 587 ehk 40% leibkondadest või 18,7% leibkondadesse kuuluvatest isikutest. See aga ei tähendanud tingimata täielikus üksinduses elamist, kuna leibkondi võis ühe katuse all elada mitu, tähtis oli hoopiski majanduslik iseseisvus. Seekordne, 2021. aasta rahvaloendus, toimus registripõhiselt, seega ei saanud inimestelt küsida, kas ühe katuse all toimetab üks või mitu leibkonda, vaid ühes eluruumis elavad inimesed loeti üheks leibkonnaks. Tegu oli ühest küljest registripõhist loendust arvestades vajaliku sammuga, teisalt teeb see keerulisemaks seekordsete andmete võrdlemise varasemate loenduste andmetega.

Alternatiivina on võimalik võrrelda eluruumide statistikat. 2011. aasta loendusel teatasid 182 371 eluruumi elanikud, et nemad on seal ainsad elanikud, mis lubab teha järelduse, et just nii palju inimesi elas kümme aastat tagasi üksi. See on 2011. aasta rahvastikust 14,3%. Seega on 2011. aasta kohta pakkuda kaks arvu – 14,3% ja 18,7%. Kumb on aga õige, kas üksinda elavate inimeste osakaal on tõusnud või langenud? Pigem kaldub vastus sinnapoole, et üksinda elatakse rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ka statistikaameti valimiuuringud kinnitavad trendi, et üksi elatakse üha sagedamini.

Seega on selgeks tehtud, et üksinda omaette eluruumis elab 15,6% Eesti elanikest, mida on protsendipunkti võrra enam kui eelmise loenduse ajal. Arvuliselt tähendab see 207 765 inimest ehk pool Tallinna või veidi enam kui kaks Tartu linna, mis on päris suur hulk inimesi. Kuivõrd keskmine eluiga ja rahvastiku keskmine vanus on tõusnud, on tulemus ootuspärane, arvestades, et vanemaealised elavad sagedamini üksi. Oma panuse on tõenäoliselt andnud ka rahva elujärje paranemine, mis võimaldab rohkematel elada üksi, kui selleks on soovi, kuid varem polnud majanduslikult võimalik. Kuidas näeb välja keskmine üksinda elav inimene võrrelduna keskmise Eesti elanikuga?

Üksi elavad tõenäolisemalt vanemad naised ja keskealised mehed

Sooliselt on seis ebavõrdne: 60% üksi elavatest inimestest on naised, ehk nende osakaal on ligi 8% võrra suurem kui naiste osakaal rahvastikus üldiselt. Üksi elavate inimeste keskmine vanus on 60 aastat, mis on lausa 18 aasta võrra kõrgem näitaja kui riigi keskmine (42 aastat). Mediaanvanused on vastavalt 63 ja 42. Vaadates soo- ja vanusjaotust, selgub, et keskmine üksi elav mees on 51 aastat vana, keskmine üksi elav naine aga lausa 67-aastane. Graafikult selgub, et üksi elatakse rohkem vanemas eas ning pensioniealistest elab üksi iga teine, mis arvestades naiste ligi 10 aastat kõrgemat keskmist eluiga on mingil määral ka paratamatus. Absoluutarvudes tähendab see seda, et Eestis elab üksi pea terve Pärnu maakonna jagu ehk üle 82 000 pensioniealise naise, kellest pooled on lesestunud.