Varsti on erakonna juhi valimised ja võib-olla teie üldse Eesti 200 juhina ei jätkagi. Kui kindlalt te ise end tunnete?

Mina kandideerin uuesti erakonna juhiks. Sellest otsusest ma täna erakonna liikmetele ka teada annan.

Kes on teised võimalikud juhikandidaadid?

Ma veel ei tea, aga loodan, et nad tulevad. Kui oleks ainult üks juhikandidaat, viitaks see sellele, et erakond on stagneerunud ja mugavustsoonis. Nelja aastaga on sõprade klubist välja kasvanud korralik erakond. Kui erakonnas ei oleks teisi juhtimisvõimelisi inimesi, kes tahavad juhiks saada, tahavad saada ministriteks, peaministriks, siis oleksin mina juhina kindlasti midagi valesti teinud.

Vilja Kiisler küsib
Vilja Kiisler küsib: Kristina Kallas
1x
00:00

Teie positsioon ei ole nii kindel, kui võiks näoilmest ehk järeldada. Missugused on need vastuolud, mille üle juhatuses arutelud käivad?

Kaks aastat töötanud juhatusega tegime uskumatult hea tulemuse kohalikel valimistel. Meil ei ole konflikte olnud. Oleme meeskond, kes usub, et Eesti vajab uut jõudu. Meil on ühine eesmärk, mille nimel oleme kogu aeg tegutsenud. Need siseopositsiooni jutud... Intriigi jaoks ju väga hea. Aga ei ole olnud olukorda, kus keegi oleks juhatusest välja marssinud ja öelnud, et ta pole nõus sellega, mida Eesti 200 teeb.

Kas Lauri Hussar ja Marek Reinaas kandideerivad esimehe kohale?

Ma väga loodan.

Teie erakonna liige Kadri Paas kirjutas hiljuti, et kasulik idioot Mihhail Stalnuhhin annab hea võimaluse mittekodanikelt valimisõigus ära võtta. Kas teie pooldate seda ettepanekut?

Juba debatt kelleltki valimisõiguse äravõtmise üle viitab sellele, et me kardame neid inimesi. Et me kardame Stalnuhhineid, selliste arvamustega inimesi. Mina väidan: me ei karda neid. Probleemi lahendus on kuskil mujal. Meil ei ole mõtet Stalnuhhiniga kakelda. Tema tõestas, et oma arvamust ta ei muuda, temaga ei ole Eesti ajaloo asjus võimalik kokku leppida.

Mis ei olnud ju üllatus? Üllatus olnuks, kui ta oleks oma sõnad tagasi võtnud.

Stalnuhhini puhul ei olnud üllatus. See, et Keskerakond Stalnuhhini välja viskas, on muidugi positiivne uudis. Nüüd on lootus, et Keskerakond läheb oma liikmete ja valijatega ka päriselt seda tööd tegema, mis...

Küsimus oli: teie erakonna liige Kadri Paas pooldab väga selgelt mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Kas peaks seda tegema?

Selle teema üle arutamine näitab, kui hirmul me oleme. Miks me oleme nii hirmul? Me peaksime selle probleemi teistmoodi lahendama. Ma olen selle poolt, et agressiooni läbi viiva riigi kodanikel peaks olema vastutus selle riigi tegevuste eest. Kui neil on Eestis valimise õigus ja see on meile ohtlik, siis me peame seda debatti pidama. Aga me räägime laialt kõikidest...

Me ei räägi praegu laialt. Kas valimisõigusega mittekodanikelt tuleks valimisõigus ära võtta või ei tuleks?

Mina arvan, et tuleks ära võtta. Praeguses mustvalges olukorras, kus sõda käib, peavad agressorriigi kodanikud tajuma oma vastutust selle eest.

Ja neilt tuleks ära võtta õigus osaleda kohalikel valimistel?

Vene Föderatsiooni kodanike puhul on see õigustatud. Aga see debatt valimisõiguse üle näitab seda, et me oleme hirmul ja kardame. Ja see on minu meelest vale positsioon. Meie probleem ei ole selles, kas Vene kodanikud saavad valida või mitte. Küsimus on selles, missugune on Vene või halli passiga inimeste meelsus – ja ka Eesti passiga. Mihhail Stalnuhhin on Eesti kodanik. Probleem ei ole kodakondsuses ja tihti ei ole see isegi keeles.

Minu andmetel olete seni kaldunud selle poole, et valimisõiguse kallale ei peaks minema, ja juhatuses teid selles küsimuses ei mõisteta.

Oleme seda juhatuses arutanud. Sellega on kõik nõus, et see debatt näitab meie hirmu. Tegeleda tuleb sellega, miks me kardame, mitte alustada valimisõiguse äravõtmisest. Inimeste põhiõiguste kallale minek peaks olema äärmuslik meede, mida rakendatakse siis, kui tõesti on oht Eesti iseseisvusele ja sõltumatusele. Venemaa kodanike puhul on see oht tegelikult olemas. Küsimus on selles, kas valimisõiguse äravõtmisega lahendame probleemi. Mina väidan, et ei lahenda.

Millega seletada, et Stalnuhhini ütlemisi peeti šokeerivaks? Teid kui Stalnuhhinit ja Narva olusid hästi tundvat inimest see vaevalt üllatada sai?

Mingis mõttes see siiski üllatas. 24. veebruarist peale on Eesti vene poliitikud hakanud aru saama sellest, mida Venemaa endast kujutab ja missugused on tema ambitsioonid, mis poliitikat on Venemaa ajanud ja ajab. Mulle oli üllatus, et Stalnuhhin on jäänud selle narratiivi juurde, et Venemaa ja Punaarmee olid vabastajad. Arvasin, et ta on sõja alguse järel siiski suutnud läbi analüüsida, mida Venemaa teeb.

Nalja teete?

Ei tee. Suur osa vene poliitikuid on selle läbi teinud. See on läbi tehtud ka Lätis. Nils Ušakovs oli väga radikaalselt seisukohal, et Venemaa on Euroopa päästja ja temaga tuleb suhteid hoida – ja siis teatas ta äkki, et toimuv on täiesti vastuvõetamatu ja 9. mai tähistamine tuleb lõpetada. Nii et Stalnuhhini väljaütlemised tulid mulle üllatusena.

Kui mind miski üllatas, siis Stalnuhhini tühistamise üleskutse ajalehes. Kuidas see teile tundub?

Mulle ei meeldi see tühistamiskultuur, ükskõik kas tühistatakse liiga konservatiivsete või liiga liberaalsete vaadete pärast. See on ohtlik tendents. Stalnuhhiniga võib mitte nõustuda, temaga mitte koostööd teha, temaga mitte koalitsioone teha, aga on väga vale öelda, et teda ei ole inimesena olemas – sest seda tühistamine ju tähendab.

Eesti 200 lahkus Narva koalitsioonist, kui volikogu otsustas tanki teisaldamise pärast kohtusse minna. Kuid kas isegi parteipoliitilises plaanis, ammugi siis narvalastele endile sai selles positsioonis midagi üllatavat olla?

Narva volikogu oli tegelikult jõudmas arusaamisele, et nad peavad tanki teisaldama. Mina tõesti uskusin – pidage mind naiivseks, kui tahate –, et nad saavad selle vajadusest aru. Kõik võimuliidu osapooled andsid allkirja, et minnakse hääletama tanki äraviimise poolt. Nii mulle kui ka tervele Eesti 200-le tundus, et see on väga suur muutus, mida oleme Narvas kaua oodanud.

No aga üsna pea hakkasite teie ise rääkima, et ei peagi volikogu seda tanki ära viima, vaid hoopis riik?

Riik pidi tegema otsuse punamonumentide avalikust ruumist eemaldamise kohta. Seda otsust oodati pikalt ja lõpuks see tuli. Ja siis oli ka Narva volikogus selge, et see otsus on tehtud. Narvakate jaoks oleks olnud palju parem lahendus teha koostööd riigiga ja see tank ise ära viia. Konflikti ja kõigi negatiivsete emotsioonide vältimiseks oleks Narva pidanud seda ise tegema. Narvas oli selleks valmidus olemas ja see oli fundamentaalne muutus. Ja siis tuli kaks tundi enne volikogu istungit Stalnuhhin ja teatas, et tema ei ole sellega nõus. Narvas käib praegu vana ja uue põlvkonna võimuvõitlus. Jõudude vahekord on üsna tasakaalus.

Linnapea Katri Raik rõhutas korduvalt, et narvalaste tundeid tuleb mõista. Sellele kirjutate ilmselt teiegi alla?

Sellest tuleb aru saada, missuguses väärtuste ja inforuumis narvakad elavad. Muidugi ma mõistan neid, muidugi ma tean, kust need tunded tulevad. Ma tean, kuidas nad mõtlevad ja kust selline mõtlemine tuleb. Aga ma ei ole nõus Katri Raigi selle positsiooniga, et mõistes tuleb neile õigus anda. Õige oli tank eemaldada. Olen Narvas töötades korduvalt näinud, et niipea, kui seal läheb konfliktiks eestlaste ja venelaste vahel või ka muidu narvalaste vahel, siis lükatakse teema vaiba alla ja öeldakse: ärme sellest parem räägime. See on meid viinud sinna, et eestlased on üllatunud narvalaste arvamus üle ja vastupidi. Mina arvan, et tuleb rääkida, ja selgelt rääkida. Ma ei ole nõus Katri taktikaga: et püüame seisukohti mõlemale poolele meelepäraselt kujundada. Niimoodi ei ole võimalik seda olukorda lahendada.

Oma poliitilise karjääri alguses rääkisite ainsast „luukerest“ oma kapis: olete pärit venekeelsest perekonnast. Kindlasti olete ka oma emaga aktuaalseid teemasid arutanud pärast sõja puhkemist. Mis tema arvab sellest kõigest?

Minu ema läks omas südames Venemaast lahku aastal 2014, kui Venemaa annekteeris Krimmi. Ema ütles: see on märk, et Venemaa ei muutu kunagi. Minu ema on selgelt seisukohal, et sellise – oma tahet jõu ja agressiooniga teistele peale suruva – Venemaaga tema südames sidet pidada ei saa. See on talle valus. Ja see on valus suurele osale venelastest. Rääkisin emaga ka tankist ja tema leidis, et tuleb olla resoluutne ja konkreetne. Olin temaga nõus. Meil peavad olema väga selged seisukohad nii Vene-Ukraina sõja kui ka teise maailmasõja kohta.

Kui Eesti 200-l tekkis EKRE-ga vastasseis, siis ründas EKRE teid ka ema pärast. Erakond tegi teate võimalikust kohtu poole pöördumisest, aga ma ei ole leidnud märget, et seda tehti. Kuidas sellega oli?

EKRE ründas mu ema selle pärast, et ema ei oska eesti keelt, ning levitas valeinfot, nagu oleks ta kuulunud Kommunistlikku Parteisse ja Interrindesse. Ema naeris selle peale, talle tegi see nalja. Aga mulle mitte. See oli sulaselge vale. Ema ei ole kunagi kuulunud komparteisse, Interrindest rääkimata. Mu ema on hea näide selle kohta, kuidas keel ei näita meelsust. Nii lihtne on öelda: kui oskad eesti keelt, oled eestimeelne; kui ei oska, oled venemeelne. See ei ole nii.

Kohtu asjus: võtsin advokaadi, kogusime materjalid kokku. Ühel hetkel tundsin, et ma ei taha seda räpast võitlust pidada. Jätsin selle sinnapaika.

Te olete valmis selleks, et teie päritolu võidakse uuesti hakata kasutama poliitilise relvana?

Seda silti saavad vastased mulle alati otsaette kleepida. Jah, mul on vene taust. Jah, ma mõistan venelasi. Ma tean, miks nad niimoodi arvavad ja kust nende mõtted tulevad. See on mu tugevus. Aga see ei tähenda, et ma nõustun Stalnuhhiniga. Temaga ei nõustu ma absoluutselt.

Kas olete teinud Lavly Perlingule ettepaneku alustada Eesti 200 ja Parempoolsete ühinemisläbirääkimisi?

Inimesed ootavad, et parlamenti jõuaks uus jõud, ja mida valimistele lähemale, seda suurem see ootus on. Oleme Parempoolsetele mitu korda öelnud, et muutust soovivad inimesed peaksid jõud ühendama. Otsus on nende teha. Kõik uuendusmeelsed inimesed on Eesti 200-sse oodatud. Parempoolsete seisukoht, et majanduskasvu saab tekitada ainult karmuse ja empaatia puudumisega – ei mingit toetust! – ilmselt siiski 21. sajandisse ei sobi.

Nad on teie jaoks liiga paremal?

Minu meelest on neil möödunud sajandi Margaret Thatcheri stiil, mis ei ole asjakohane.

Eesti 200 vaated on niikuinii väga harali, asi see üks pisike parempoolne seltskond oma tiiva alla võtta?

Ma olen seda mitu korda öelnud, et Parempoolsed võiksid meiega tulla. Eesti 200 on liberaalne ja uuendusmeelne erakond. Meie vaatame selgelt ettepoole, mitte tahapoole, ja Parempoolsete seas on selliseid inimesi palju. Nemad ilmselt liituvad meie, st tugevama jõuga.

Seda te enam ette ei kujuta, et olete peaministrikandidaat ja valitsuse moodustaja?

Ikka kujutan, väga hästi. Loomulikult.

2016 kirjutasite Sirbis, et etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta või siis ümber sõnastada ning et riik peaks olema poliitiline, mitte etniline nähtus. Vahepeal tegid rahvusriigid läbi teatava tõusufaasi ja sõja algus lõi uued kontekstid. Kas olete endiselt sellel seisukohal?

Olen endiselt seisukohal, et Eesti riigi ja rahva moodustavad need inimesed, kes peavad Eestit oluliseks. Vähem oluline on nende etniline kuuluvus ja kodune keel. Eesti venelane, Eesti ukrainlane, Eesti aser peab tundma end eesti rahva osana, ja selle tunde võiks tema ka põhiseadusest üles leida. Selge see, et eesti keel ja kultuur on rahvusliku identiteedi osa. Kes tahavad eesti rahva hulka kuuluda, peavad oskama eesti keelt ja eesti kultuuri omaks võtma. Aga kui me ütleme, et eesti rahva hulka saavad kuuluda vaid etnilised eestlased, siis teeme suure vea, sest tõukame eemale need, kes siin elavad ja Eestit oma kodumaaks peavad. Eesti venelane on eesti rahva osa.

Mida peaks Narvas ette võtma, et haavad kinni kasvaksid? Mõlema osapoole omad?

Meie võimalus on kooliharidus, järgmine põlvkond. Narva kool ja see, mida seal õpetatakse, kes on see, kes õpetab.

Kas Stalnuhhin tohib seal õpetada?

(Ohkab.) No võib-olla eesti keelt tohib.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid