Nüüd on otsustanud Kannike minna pensionile. Täna tähistati tema karjääri pidulikult välisministeeriumis.
Sulev Kannike sündis 9. detsembril 1953. aastal.
Kannike õppis Tartu ülikoolis õigusteadust aastatel 1972-1979.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta:
1979–1982 töötamine Jõgeva ja Rapla rajooni prokuratuurides, abiprokurör;
1982–1987 Tartu Riikliku Ülikooli Teadusliku Raamatukogu vanemteadur;
1987–1992 Eesti Põllumajanduse Akadeemia filosoofia kateedri õppejõud;
1992–1995 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna õppejõud, prodekaan.
Seejärel jätkas Kannike välisministeeriumis:
1995–1996 juriidilise osakonna peadirektor;
1997–1998 poliitika planeerimise osakonna peadirektor;
1998-1999 poliitikaosakonna peadirektor;
1999-2003 Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja NATO juures, Brüsselis;
1999-2003 kaasakrediteering Belgia Kuningriiki;
1999-2004 kaasakrediteeringud Luksemburgi Suurhertsogiriiki ja Lääne-Euroopa Liidu (WEU) juurde.
Aastatel 2003–2005 töötas Kannike kaitseministeeriumis poliitika asekantslerina.
Seejärel suundus tööle välisministeeriumisse:
2005–2007 nõunik globaaljulgeoleku küsimustes;
2007-2011 Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Euroopa Nõukogu juures Strasbourg'is;
2011-2012 poliitikaküsimuste asekantsler;
2012-2016 Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Ukrainas, Kiivis;
2012-2015 kaasakrediteering Moldova Vabariiki;
2016-2021 Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Iisraeli Riigis, Tel Avivis;
2021-2022 poliitikaküsimuste asekantsleri nõunik.
Aastatel 1996-1997 osales Kannike OSCE missioonis Bosnias ja Hertsegoviinas.
Kannikese abikaasa on Anu Kannike ning tal on poeg Erik Markus Kannike.
