Kes ei lahku, saab elatud ka Coca-Colata. Vene tavainimene hakkab sõja ja puudusega harjuma

Uuesti on moodi läinud ametid nagu laadija-komplekteerija, müüja ja kuller. Peenemad ettevõtted kaovad.

Suurtes linnades on kuue kuuga poelettidelt kadunud terved kaubarühmad. Aga esmatarbekaupu pole see seni puudutanud, eriti mitte provintsides. Esmajärjekorras kannatab loovklass ehk jõukad ja haritud inimesed. Coca-Colat ja Pepsit on keeruline või võimatu osta, majapidamiskemikaalide ja suitsumargid kaovad. Moskva tudeng Nikita räägib, et paari kuu eest kadusid Marlboro ja Captain Black, sigarette Senator saab veel mõnest tubakapoest. „Suurepärane põhjus suitsetamist maha jätta, tänu Putinile tulin toime,“ lisab Nikita irooniliselt.

Poodide ja kaupade kadumine on nagu lumelaviin. Esimesena lahkuvad moekaubamärgid ja sulgevad uksed restoranid, seejärel pagariärid ja ilusalongid. Aja jooksul jäävad võib-olla alles üksnes poeketid, apteegid ja juuksurid.

Suurlinnade elanikud otsivad endale teise või kolmanda töökoha. Provintsides tehtaks samamoodi, kui seal tööd oleks. „Kuhu mul minna?“ küsib Tveri elanik Olga. „Istun oma juuksuriäris, kliente pole. Muidugi, midagi tuleb muuta, aga kindlasti mitte täna. Ja ei tea veel, mis homme saama hakkab.“