23. augustil 1987. aastal toimunud okupeeritud Eesti esimese avaliku poliitilise meeleavalduse algatasid Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tiit Madisson, Eve Pärnaste ja Erik Udam. Hirvepargi miitingust osavõtnud nõudsid tõe avaldamist Molotov-Ribbentropi 23. augusti 1939 sõlmitud lepingu salaprotokollide kohta, mille alusel jagati Euroopa mõjusfäärideks. Hirvepargi sündmused lammutasid hirmuõhkkonda ja sillutasid teed Eesti iseseisvuse taastamisele.

Tunne Kelami sõnul oli Hirvepargi miiting esimene avalik, ette teatatud poliitiline meeleavaldus okupatsiooniaastate vältel. „Selle eesmärk oli tõde – ajaloolise tõe väljaselgitamise nõue selle kohta, mis juhtus eesti rahvaga ja meie naabritega Stalini-Hitleri kuritahtliku 23. augusti 1939. aasta sobingu tagajärjel,“ märkis ta.

„Hirvepargi kolme tuhande osaleja nõudest sai alguse protsess, mis päädis sellega, et Gorbatšov pidi lõpuks tunnistama pakti salaprotokollide olemaolu ning 1989 kuulutas ka NSVL Rahvasaadikute Kongress need õigustühiseks,“ rääkis Kelam. „Selgus avalikult, et Balti riigid ei astunud vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu, nagu meile oli aastakümneid pähe tuubitud. Olime kahe kuritegeliku kiskja kokkuleppe tulemusena seadusevastaselt okupeeritud ning seega kõigiti õigustatud oma iseseisvat riiki taastama. Hirvepark kinnitas veel kord vana tarkust: vabaks teeb meid tõde.“