Olukord mälestustanki juures oli pärast südaööd rahulik. Inimesed arutasid rahulikult ja vaikselt peaministri eilset visiiti, vestlust saadikute ja linnapeaga. Muide, öövalvele ei kogunenud ainult narvalased, vaid ka naabervaldade Jõhvi ja Kohtla-Järve elanikud.

Üks Kohtla-Järve elanik Andrei astus RusDelfi ajakirjaniku juurde ja küsis eesti keeles, kas ta on Paidest .

„Kohalik“, vastas korrespondent ja Andrei ütles, et hiljuti oli monumendi juures seltskond Paidest.

„Nii hästi kui suutsin, selgitasin neile, mis toimub,“ sõnas ta.

Andrei ütles, et ööseks ta monumendi juurde ei jää, küll aga tuli narvalasi toetama, inimestega rääkima ja olukorda jälgima. Vaatamata kokkulepetele ja praktiliselt lahendatud monumendi teisaldamise küsimusele loodab ta, et tanki on siiski võimalik omal kohal hoida.

„Kahjuks ei võeta inimesi kuulda. Olen selle poolt, et monumendi saatuse üle otsustaksid kohalikud inimesed,“ kurdab ta. Andrei räägib, et tema vanemad on pärit Valgevenest, tema peres räägitakse teisest maailmasõjast ja fašismist. Ta kahetseb, et kaks Eesti kogukonda on nüüd tanki suhtes tehtud otsustega lahutatud.

„Tahaks ehitada, mitte lõhkuda! Tartus on mälestussammas 1224. aastal koos ristisõdijate vastu võidelnud Jurjevi (Tartu linna tuhande aasta tagune nimetus vene keeles) kaitsejuhtidele vanem Meelisele ja vene vürstile Vjatškole, venelastele ja eestlasele. Nii tulebki oma maa eest koos seista,“ arutles Andrei.