Kui Euroopa Liit toetab Putini agressiooni all kannatavat Ukrainat otse nii majanduslikult kui sõjaliselt, ja annab lootust riigile liidu liikmeks saamise jaoks. Kuid vähem tähtsad pole olnud riburada Brüsselist tulnud otsused piirata sanktsioonidega Putini võimet Ukraina vastast sõda pidada. Eesti suursaadik EL-is, Aivo Orav on kõige lähemalt näinud sanktsioonipakettide kokku leppimist 27 EL-i riigi vahel ja räägib Delfi erisaates „Ukraina Euroopasse“, kuidas need on sündinud ja mis on neist tähtsamad. Ta nendib, et Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyeni sammud on taganud, et riigid said Putini rünnaku järel kiiresti sanktsioonide kehtestamisega alustada ja jätkata nende peale kruvimisega isegi siis, kui tekkis juba teatud väsimus. Orav ütleb tulevikku vaadates, et ei näe isegi sõja lõppemise korral, et keegi tahaks EL-is enam Vene gaasi ja nafta ostmise juurde tagasi minna. „See rong on läinud.“ Saatejuht on Raimo Poom.
Enne, kui jõuame praegusse päeva, läheks tagasi korraks aega enne sõjategevuse ja Putini rünnaku algust. EL ja liitlased hoiatasid Kremlit väga selgelt: kui te seda teete, mida arvame, et kavatsete teha, siis teid tabavad enneolematud massiivsed sanktsioonid. Ei uskunud Venemaa seda, tegi ikka ära. Sanktsioonid tulid kiiresti ja loetud päevadega. Kuidas see võimalik oli, et kohe saadi kaubale omavahel ja hakati neid järjest peale panema Venemaale?
Detsembri lõpus kui see informatsioon hakkas sisse tulema – see hakkas muidugi varem tulema, aga detsembri lõpus oli ka Euroopa Liidu poolel Brüsseli linnas selge, et Venemaa võib midagi sellist ette võtta. Ja siin tuleb kindlasti välja tuua Ursula von der Leyeni isiklik roll, kelle kabinet hakkas juba jaanuari alguses sanktsioone ette valmistama.
Sanktsioonide läbirääkimisi kujutatakse ette 27 liikmesriigi vahel, et mingi paber pannakse lauale ja need 27 räägivad läbi. Aga kui seda niisugusel kujul teha, siis on see parim võimalus läbikukkumiseks. See tähendab ju kohe, et tuleb laupkokkupõrge, informatsioon hakkab meediasse levima ja poliitikud ning diplomaadid ei saa enam vabalt tegutseda.
Mida siis von der Leyeni kabinet tegi? Jaanuari alguses väikestes gruppides tõid liikmesriikide saadikud kohale ja hakati neid sanktsioone läbi vaatama. Kusjuures kõik oli laual, kõik võimalikud variandid. Nendes väikestes gruppides oli siis võimalik kindlaks teha, kus probleemid asuvad, mis on tehtav, miks on kiiresti tehtav ja mis vajab rohkem analüüsi.
Neid sanktsioone toodeti piltlikult öeldes Ursula von der Leyeni seifi. Neid meil kuskil paberi peal ei olnud. Ja kui sündmused kiirelt arenema hakkasid ehk kõigepealt tuli Luhanski ja Donetski nn rahvavabariikide tunnustamise otsus Venemaa föderatsiooninõukogult, siis koheselt 22. veebruaril tuli esimene sanktsioonipakett. Kusjuures need sanktsioonid tulid nii loogiliselt, et meil ei olnudki vaja Ursula von der Leyeni seifi kallale minna. Need olid teistsugused asjad, mis kiiresti paika saadi.
Kui siis sõda algas 24. veebruaril, siis 25. veebruariks oli sealt seifist kõik välja toodud, mis võimalik oli ja need said siis üsna kiiresti templi peale ja välja kuulutatud.
Kui inimesed on jälginud sõjasündmuseid ja Euroopa Liidu uudiseid, siis tõenäoliselt on pilt eest ära kadunud, mis sanktsioonid on Venemaa vastu kehtestatud. Loetakse neid pakette, mis on heaks kiidetud. Kui peaksite tegema kiire ülevaate, mis on põhilised sanktsioonid, mis on kõige suurema mõjuga, mis nüüd Venemaale kehtivad?
Eks seda, millel on kõige suurem mõju, saame näha ikkagi ajaloo lõpus. Aga praegu üks kõige lihtsamini aru saadav sanktsiooni liik on isikutevastased sanktsioonid ehk teatud inimesed, kui on olemas piisav tõendite pakett, ei saa nad enam reisida Euroopa Liidu territooriumil ja nende varad, kui seal juhtub neid olema, külmutatakse. See on selgesti lihtsalt teostatav.
Aga mis alguses kohe tuli oli õhuruumi sulgemised; ka see, et ei antud enam Lääne firmadelt lennukite hoolduseks materjale. See oli väga kiiresti sihitud ja mõjuga. Seda nägime ju alles äsja, kui Vene välisminister Sergei Lavrov ei saanud lennata Serbiasse nende samade sanktsioonide tulemusel.
SWIFT. Sellest räägiti 2014. aastal jutumärkides kui tuumavariandist, mida teha ja toona leiti, et see on ikkagi nii suur asi, mida ei tehta. Nüüd see tehti ära. Võeti enamik Venemaa ja Valgevene pankadest SWIFT-süsteemist välja.
Inimeste vastu suunatud sanktsioonidest tuleksin veel tagasi härra Putini ja Lavrovi vastu suunatud sanktsioonide juurde. Kui seda alguses hakati läbi rääkima olid mitmed liikmesriigid, kes ütlesid, et mitte mingil juhul ei saa me seda teha. See tehti ära. Ta on iseenesest sümboolse väärtusega, aga küllaltki suur asi.
Ekspordikontroll. Kõlab väga igavalt, aga väga sügava sisuga. Ehk siis väga paljusid kaupasid pole enam võimalik Venemaale eksportida ja mitte ainult Euroopa Liidust, vaid koostöös USA, Jaapani, Šveitsi ja paljude teistega. Ja siin hakkame neid mõjusid nägema, osaliselt juba näeme, kui mitmed ettevõtted ei saa enam tootmist jätkata.
Ja loomulikult nafta. Nafta, mida me nii pikalt läbi rääkisime, hakkab muidugi kehtima üleminekuajaga. Aga see on kindlasti üks mõjusamaid asju, mis Vene tööstust edaspidi hakkab mõjutama.
Ja kindlasti peaks hakkama mõjutama Kremli sissetulekuid..
Loomulikult.
Kui neid muudkui kehtestatakse, on üks võimalus, et ajakirjanikud vaatavad, mida Venemaal kirjutatakse sanktsioonide mõjust, sest lõpuks tahame saada mõju, et nad vähendaksid Putini suutlikkust Ukrainas sõda pidada. Kas Brüsselis ka keegi jälgib ja vaatab, mis mõju on? Ütlesite, et hakkame alles nägema mõju, aga kas keegi peab arvet ja raporteerib, teile riikide esindajatele, kuidas nad mõjuvad, kas nad mõjuvad?
Osad asjad on väga lihtsalt mõõdetavad. Kui Venemaa keskpanga varad külmutati, siis oli selge, et nad olid paljudest kümnetest miljarditest eurodest ilma jäänud. Või, kui inimestelt võetakse nende jahid ja villad ära, siis on see selgelt nähtav. SWIFT – kui enam ei saa pangas ülekandeid teha, selleks peab minema telefakse saatma, on see väga selgelt mõõdetav.
Aga muidugi on paljud sanktsioonid sellised, mis on nö pikema vinnaga. Loomulikult seda analüüsi tehakse.
Ma tuletaksin meelde, et pärast neljandat paketti oli teatav väsimus ja paljud need, kes ei olnud väga entusiastlikud edasi minema sanktsioneerimisega, tulid jutuga, et nüüd vaatame, kuidas need töötavad, katsume auke lappida ja analüüsime pikemalt. Loomulikult on see oluline, kui on mingi sanktsioon kehtestatud, siis koheselt üritavad nö pahad leida võimaluse, kuidas sellest mööda minna. Oleme seda näinud Iraani puhul ja paljudes teistes kohtades. Aukude lappimine on igati normaalne tegevus, mis koib sinna juurde. Iga järgneva paketiga oleme katsunud ka neid auke kinni panna.
Aga neid analüüse teevad liikmesriigid ise, kel on rohkem puutumust ühe või teise sektoriga. Samamoodi ka Euroopa Komisjon ja välisteenistus, kellel on selles suur roll. Hoiavad silma peal ja kui midagi on vaja juurde teha või leitakse, et midagi ei tööta hosti, siis seda kõike arutatakse ja kaalutakse.
Tahtsin ühe tahu kohta sanktsioonide juures küsida, kuidas seda hinnata. Eriti seda, et kui võrdleme 2014-2015, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja läks Donbassi esimest korda, siis tehti sanktsioone. Aga sellist fenomeni, mis on seekord kaasas käinud Euroopa ja ülejäänud maailma sanktsioonidega, ma tollest ajast küll ei mäleta. Pean silmas seda, et isegi sektorites, kus pole sanktsioone, on paljud Lääne ettevõtted ise Venemaalt lahkunud. Pidades seal äri tegemist liiga riskantseks või mainekahjuks. Neil pole otseselt olnud käsku, aga väga paljud on lahkunud. Mis jõudu annab see sanktsioonidele juurde?
Kui räägime 2014. aastast, siis tõepoolest oli EL-i reaktsioon nõrgem. Oleks ta olnud tugevam, siis võibolla me täna ei peaks tegelema sellega, millega tegeleme. Need sanktsioonid, mis kehtestati – alguses kui 2014. seal sõda alustati, siis polnud mingit suurt ühtsust, et peame seal sanktsioone kehtestama, suur muutus tuli pärast selle reisilennuki alla tulistamist. Aga öelda, et need sanktsioonid olid mõttetud või mõjuta, kindlasti oli neil mõju olemas.
Kõigepealt need samad inimesed, kes ei saa reisida ja oma asju Euroopas enam ajada. Aga teiselt poolt olid seal sanktsioonid, miks puudutasid tehnoloogiaid, mis tähendab, et kui neid poleks olnud, siis Venemaa sõjatööstus oleks saanud ilmselt palju kaugemale ja paremaks areneda ning võibolla oleks neil täna lahinguväljal hoopis rohkem edu. Aga jällegi, me ei saa seda mõõta ega ka tõestada.
Aga praegune olukord on hoopis teine, sest selline brutaalsus, millega Putin läks Ukraina peale, ei saanud kedagi ükskõikseks jätta. Esimesed sanktsioonipaketid, mis vastu võeti, võeti vastu suure innuga, entusiasmiga. Ma võrdleksin seda omaaegse omandireformiga, nagu Eestis tehti. See tehti ka võrdlemisi kiirestri ära. Samas kui oleks pikemalt mõeldud, arutatud ja kaalutud võibolla oleks need olnud hoopis teistmoodi. Ja niimoodi ka on läinud hilisemate sanktsioonipakettidega, kus kaalumist, arutamist ja läbirääkimist on rohkem olnud.
Nüüd Lääne ettevõtted. Tõepoolest täpset numbrit ei tea, aga neid on umbes tuhande kandis, kes on oma töö seal peatanud või hoopis välja tulnud. Üheltpoolt on see muidugi poliitiline, psühholoogiline surve, sest on olnud mitmeid liikumisi, kes ütlevad, et kui nad äri seal edasi ajavad, siis ärme ostame nende firmade kaupa Euroopas või mujal. See kindlasti mõjub ja plussid, et saavad äri ajada Euroopas on kindlasti olulisemad. Teiselt poolt on see olnud teatav ahelreaktsioon, et kui ühed seda teevad, siis teised samamoodi. Ja kolmandalt poolt teadmatus ja praktiline pool. Mis edasi saab, kuidas asja- ja äriajamine seal edasi hakkab toimuma. Kui juurde liita, et enamikel pankadel pole enam SWIFT-i, ei ole lihtne ülekandeid teha, siis kaua neid telefakse ikka saadetakse.
Mainisite, et juba neljanda paketi ajal oli tunda teatud väsimust. Mõned ütlesid, et vaatame auke jne. See viimane, kuues pakett, kus räägime naftasanktsioonist. Olin ise ka seal Brüsselis, kui seda kokku lepiti, muidugi mitte nii lähedal, kui te olite seal EL-i liidrite toale, siis oli küll juba tunda seal väsimust. Esiteks oli värelust, kas üldse saadakse hakkama. Saadi hakkama, aga tuli teha palju järeleandmisi eelkõige Ungarile ja mõnele teisele liikmesriigile, kes näevad probleeme, kui nad kohe peatavad Vene naftatarned. Oli tunda ja öeldi, et palju jaksu enamaks hetkel ei ole. Kas võib öelda, et oleme sanktsioonide osas jõudnud platoole?
See, et meid pakette niimoodi nummerdame – neid on tulnud nagu saelaudu – see nummerdamine pole iseenesest niivõrd oluline. Sest kui tuleb veel tõendipakettidega nimesid, kes on nende sõjakuritegudega seotud, nende pereliikmed, keda tuleks sanktsioneerida, siis seda saab teha ilma igasuguste viledeta, saadikute tasemel ära otsustada ja panna sanktsioneeritavate nimekirja.
Mis nüüd neid viimaseid pakette puudutab, siis juba viienda paketiga oli päris raske. See võttis aega. Probleem on see, et sinna tekkis väga palju üleminekuperioode ja erandeid. Samas on siin ka oma loogika, sest sanktsioonide eesmärk on karistada agressorit, panna teda oma käitumist muutma. Kui ühel liikmesriigil pole näiteks sõltuvust gaasist, teine on väga suures osas sõltuv, siis peame ka sellega arvestama, et see teine riik ei saa ka olla päris ilma energiata kohe homsest ja see lööks meie oma ühtsusele tagasi. Selles mõttes järjest rohkem tullakse välja eranditega ja vaadatakse sinna sisse, mida liikmesriikidele endile rohkem vaja on.
Viiendas paketis otsustati sanktsioneerida meretransport, maantee transport ja samuti kivisöe import Venemaalt. Kõik need väga pikkade üleminekuaegade ja paljude eranditega. Kui näiteks veoauto sõidab Venemaale, osad kaubad on sanktsioneeritud ja osad ei ole, see tähendab ju neile inimestele, kes neid veoautosid kontrollivad tohutut tööd. Kas see mutrike on siin sanktsioonide nimekirjas või ei ole? See tekitab ka meile omalt poolt probleeme.
Mis puudutab viimast paketti, siis tõesti selle läbi rääkimine võttis kõige kauem aega. See algas aprilli algul. Kuna Prantsusmaal olid valimised, siis oli seal üks leer, kes arvas, et me enne valimisi ei peaks selle paketiga edasi minema. Paraku tuleb tunnistada, et kui oli liiga palju mõtlemise ja arutamise aega, siis andis see paljudele võimaluse veel rohkem vaadata, mida küsida ja vastu saada.
Siin tuleks jälle tulla Ursula von der Leyeni rolli juurde. Kõik sanktsioonide paketid on alguse saanud niimoodi, et pärast väikses ringis konsultatsioone, kui tehakse liikmesriikide saadikutega kindlaks, mis on ja ei ole tehtav, tuleb tema avalikult välja ja teatab, et nüüd plaanime välja tulla selle sanktsioonide paketiga. Kusjuures avalikkus jääb vahel arvamusele, et nüüd ongi see pakett juba valmis. Ei ole valmis, see tuleb alles läbi rääkida. Nüüd on ta saanud mitmetelt liikmesriikidelt kriitikat, et kuidas ta saab niisuguse ettepanekuga välja tulla, kui me pole veel kuskile jõudnud. Sama puudutas ka seda kuuendat paketti.
Teiselt poolt võib öelda, et ta oma avaliku sõnumiga paneb liikmesriigid ikka mingil määral surve alla, et me ikka kokkuleppele jõuaksime. Kui me lihtsalt neid laua taga arutaksime, siis meie erimeelsused paistaksid ehk välja rohkem kui vaja oleks.
Kuuendas paketis tekkis probleem nende riikidega, kes on selle Družba naftatoru otsas. Üks liikmesriik soovis väga suuri kompensatsioone rahas, et ühendada ennast teiste torudega või ümber ehitada oma rafineerimistehaseid. Kuna see läks niivõrd keeruliseks, siis kogu see Družba toru tõsteti sanktsioonide alt välja ja sanktsioneeriti ainult nafta transport laevadega. Kusjuures kõige olulisem on, et sanktsioneeriti ära ka kindlustus ehk siis kuue kuu pärast ei tohi enam tankereid kindlustada. See peaks vähendama oluliselt Venemaa võimalust naftat meritisi müüa.
Lõpetuseks küsiks, et kui vaatate riikide meelsusi Brüsselis ja selle pealt sügise poole, kas on veel mingisuguseid tahke, kus Euroopa Liit saaks veel kruvi keerata koomale Venemaa suhtes. On see siis sanktsioon või midagi muud, mis te näete?
Veelkord, see, mida oleme juba vastu võtnud on väga kompleksne. Ma mainiksin veel seda Euroopa Liidu ühtsust. Vahel on meediaruumis kuulda, et tühja ka, mis ühtsus seal on! Kõik ju vaidlevad omavahel ja üks teeb ühte, teine teist. Aga see ühtsus, mis on alates sõja algusest olnud, on täiesti unikaalne. Niisugust asja ma oma mitmekümne aasta jooksul diplomaatias pole Euroopa Liidus kunagi näinud.
Edasised sammud. Kõige suurem asi on muidugi gaas. Eestil on olnud väga hea ettepanek, et teha tingimuskonto, kuhu raha kantaks ja mitte kõike Venemaale välja maksta. Seda on põhjalikult arutatud, kuid seal on ka palju teisi ideid olemas.
Nüüd, kas pärast seda naftasanktsiooni, mis suhteliselt valulikult vastu võeti, aga võeti, siis esimene asi, mis tuleks teha on see sama Družba toru, mis jäi kuuendast paketist välja, aga tuleks ära lahendada. Selle kohta on ka Ülemkogu ehk EL-i liidrite otsus, et selle asja juurde tullakse tagasi niipea kui võimalik. Et siis naftatorud ka sanktsioonide alla panna, aga see võtab aega.
Gaasi juurde. Mõtteid mõeldakse, seda arutatakse igakülgselt, et kuidas oleks sellega võimalik tegeleda. Aga see ilmselt võtaks läbirääkimised nädalaid ja kuid. Paralleelselt on aga olemas EL-i poliitiline kohustus, et loobume aasta lõpuks juba kahest kolmandikust Vene gaasist ja siis aastate jooksul juba täielikult. See protsess on juba pöördumatu nagunii, sõltumatu sanktsioonidest. Ühest küljest võibolla saaksime sanktsioonidega midagi kiiremini teha. Aga teisest küljest, isegi kui see sõda peaks homme, et sanktsioone võetaks tasapisi maha, siis mina seda ei näe, et siis hakkaksid EL-i riigid end taas usinasti Vene gaasi ja nafta külge ühendama. Vastupidi, see rong liigub praegu täielikult ühes suunas: et osta võimalikult vähe nii gaasi kui naftat.
Saate valmimist toetab Euroopa Komisjon.
