VILJA KÜSIB | Urmas Reinsalu: lapsed sünnivad armastusest

Isamaa politiik Urmas Reinsalu ei tahtnud tänases saates öelda, kas lapsetoetuste suurenemine tooks tema perekonda kahele lapsele lisaks veel kolmandagi. „Poliitikute ülesanne pole mõelda enda heaolule,“ jäi ta ümmarguseks. Koalitsioonikõnelustele läks Isamaa tema sõnul heas usus ja oma eesmärkidele truuks jäädes.

Te saate jälle ministriks. Kas sihite Eva-Maria Liimetsa endist kohta või loodate, et Reformierakond lööb Maris Lauri minema ja te saate jälle justiitsministriks nagu Jüri Ratase esimeses valitsuses?

Ministreid löödi minema kohe hulgi. Isamaal on põhimõtted, mille alusel valitsusse minna. Siis on küsimus poliitikates, ja küll tulevad ka personaalia küsimused. Volikogus me seda tüüpi küsimusi ei arutanud.

Kuidas sündis Isamaa otsus alustada kõnelusi Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega? Ilmselt mitte nii, et Seeder luges Poliitikagurust, et see on Isamaale pikaajalises vaates mõistlikum?

Kõigepealt me võtsime aega, ja seda mitte venitamise eesmärgil. Võtsime aega, et saavutada parem tunnetus erakonnaliikmete seas, muu hulgas ühiskonna kohta.

Te kartsite, et teile hakatakse ette heitma EKRE uuesti valitsusse toomist?

Ei, see oleks olnud täiesti legitiimne alternatiiv. Saime kokku mõlema võimaliku koalitsiooni osapooltega. Mõlemad kohtumised olid sümpaatsed ja asised. Kohtumisele erakondade esindajatega järgnes laupäevane volikogu. Seeder tegi pika ettekande, mille põhisõnum oli, et valik peab põhinema poliitilistel ootustel ja kvaliteedil, mida soovime näha läbirääkimistel. Erakonna liikmed avaldasid oma arvamusi, mis olid väga erinevad, aga lõpuks jõudsime ühehäälse otsuseni.

Kumb variant ikkagi teile südamelähedasem oli?

Küsimus ei ole südamega valiku tegemises. Mulle tuleb meelde, Vilja Kiisler rääkis Müürilehele, et enne emotsioonipõhise otsuse langetamist tuleb sekundi jooksul ratsionaalselt mõelda.

Hästi, kumb variant siis teie mõistusele vastuvõetavam oli?

Mõlemad alternatiivid olid laual ja erakond langetas ühise otsuse...

Aga mis oli teie seisukoht?

Mina toetasin erakonna esimehe ettepanekut.

Ja seesama seisukoht oli teil ka enne erakonna esimehe ettepanekut?

Me jõudsime ühisele arusaamale. Vaatame neid olulisi punkte, mida peame oluliseks läbirääkimistel kaitsta: eestikeelne haridus, peretoetuste reform, inimeste toimetulek, Eesti julgeolek. Läheme algavatele läbirääkimistele lootusrikkalt, kahtlemata oma positsioone kaitstes. Eelmise valitsuse tegevus, nagu nägime, oli juba poole aasta jooksul paralüseeritud.

Miks kahtlustatakse teid pidevalt selles, et mängite oravate ja sotside närvidel seni, kuni need üles ütlevad, siis ütlete – oih, näete, proovisime, aga ei tulnud välja – ja siis teete ikka EKREIKE valitsuse?

Eks seda kahtlust, et teoksil on mingi salakokkulepe, võimendasid konkurendid. See liikus juba enne seda, kui praegune valitsus omadega õhtul oli, ja see ei vastanud tõele. Eks meedial on ka omad hoiakud olnud selles küsimuses. Lennart Meri ütles ka, et ajakirjandus käitub nagu poliitiline partei, tõsi küll, see oli juba inimpõlv tagasi.

Kas me käsitleme neid läbirääkimise heauskselt? Vastus on jaatav. Kas me oleme lootusrikkad, et need päädivad kvaliteetse tulemusega? Jah, me oleme. Kolmandaks, kas me peame paralleelläbirääkimisi või on teki all mingi muu stsenaarium? Vastus on eitav.

Juhin vaataja tähelepanu sellele, et Reinsalu ei vastanud mitte minu küsimusele, vaid esitas endale ise kolm küsimust ja vastas nendele. Aga olgu. Seeder räägib kogu aeg, et Kaja Kallas peab tagasi astuma. Miks ta peab?

Praegu ametis olev valitsus asus ametisse nn päikesetõusuvalitsusena, millega ka teie panite suuri lootusi. Realistlikult hinnates: suures plaanis see valitsus tööle ei hakanud. Viimane pool aastat oli ta täiesti paralüseeritud. Eesti on parlamentaarne riik. Parlament peab andma poliitilise mandaadi uuele programmile, mille järgi juhtida riiki järgmiste valimisteni. Meie arusaama järgi on asjakohane saada uus poliitiline mandaat. Eriti kriitilistes olukordades ei tohi käest lasta põhiseaduse juhtlõnga.

Kuidas te kavatsete oma elektriturureformi mõtte Reformierakonnale söödavaks teha?

Küpsete läbirääkimiste eeldus on see, et partnerid on avameelsed, kirjeldavad ära oma ootused ja sihid. Selle pinnalt tuleb läbi viia ratsionaalne arutelu ja kaasata eksperte. Meil on praegu erakorraline kriisisituatsioon. Gaasi hindade tulevikutehingud näitavad, et energiakandjate hinna tase tõuseb oluliselt. Ka elektri hind kujuneb kõrgemaks, kui see oli eelmisel kütteperioodil. Toetuste skeemi väljatöötamist peame mõistlikuks. Teiseks, me ei kõnele börsilt lahkumisest, vaid me räägime inimeste vabast valikust. Jõudu väiketarbijatele, kes soovivad börsil õnne katsuda. Võimalus peaks olema aga ka neil, kes eelistavad universaalteenuse hinnapaketti. Ja kuidas see hind tekib? Turgu valitseva ettevõtte energia omahind pluss konkurentsiameti määratletud mõistlik kasum. Ja CO2 kvoodirahaga, mis on praegu kasvanud hullumeelselt suureks, tehakse tasaarveldus. Seda võimaldab Euroopa õigus ja ka siseriiklik õigus. Nii et see on tehtav ja oleks mõistlik.

Aga taktiliselt viite oma mõtted oravate pähe umbes samamoodi, nagu tegi Seeder pensionireformiga? Et on hilisõhtu, kõik on juba surmani väsinud, tahaks ainult koju, süüa ja magada – ja siis teatab Seeder, et nüüd lepime kokku, muidu tõmban kõigele muule ka vee peale?

Küsimus ei ole mitte taktikas, vaid eesmärgis. Meil erakorraline kriis. Meil on Euroopa kõrgeim inflatsioonimäär. Energiakandjad moodustavad sellest portfellist 40 protsenti. Teiseks, väiksema sissetulekuga inimeste tulukvintiili suurima kulu moodustavad toiduained, energia ja eluasemega seotud väljaminekud. See tähendab, et hinnatõus lööb kõige valusamalt just väikese sissetulekuga inimesi.

Kui me eelmisel nädalal laua taga istusime, siis möönsid inflatsiooniprobleemi kõik partnerid. Peame töötama välja tõhusad ja kvaliteetsed meetmed. Riigi ülesanne on kriisisituatsioonis olla valmis ka erakorralisteks sammudeks. Riigikogus oli eelmisel nädalal arutelu inflatsiooni tõrjumise asjus ja Raivo Vare ütles sõltumatu eksperdina samuti välja selle, et väiketarbija seisukohalt on praegune börsisüsteem moonutusliku sisuga. Teistsugune lahendus tuleb leida.

Paar sõna ka lapserahast, mis valitsuskriisi käivitas. Selgus, et isegi mitte Jaanus Karilaiul ei tule kolmandat last selle pärast, et lapseraha suureneb. Kas teil tuleb?

Uuringud näitavad, et see raha mõjutab inimeste motivatsiooni perre kolmandat last soetada.

No Karilaiu peal see ei tööta. Aga teie peal töötab?

Eks see on iga pere individuaalne otsus.

Kas ehk olete juba ehk arutanud seda teemat? Eeskujuna mõjuks see ju väga hästi.

Asetame asja laiemasse konteksti.

Ma tahaks ikka arutada ka seda isikliku eeskuju küsimust.

Poliitikute ülesanne pole mõelda enda heaolule.

No te saaksite isiklikult näidata, et lapserahast on ka päriselt kasu, kui teie perre lisanduks kolmas laps. Kuidas oleks?

Ma võtan selle osutuse teadmiseks. Lapsed sünnivad armastusest. Küll iga pere langetab oma otsused.

On kõlanud etteheiteid, et näe, võetakse maksumaksja raha ja antakse lastega peredele, et see on ennekuulmatu. Ma asetaksin asja teise perspektiivi: seoses inflatsiooniga võetakse inimestelt kaudseid makse sadades miljonites, ja just lapsevanematelt. Ka meedias võetakse väga raevukaid seisukohti, et kust see raha tuleb. Seda küsimust meedial ei olnud, kui valitsus muutis keskmise pensioni tulumaksuvabaks ja tõstis pensione, mis on väga õiged inimeste toimetulekut parandavad sammud, st ma ei soovi lapsi ja vanainimesi kuidagi vastandada. Ka seda tehti riigieelarvestrateegiaväliste otsustega.

Kui tahate raha jagada, peate makse tõstma. Vaataja küsib, kuidas eelistate oma 285 miljonit aastas kokku saada. Kas tõstate näiteks käibemaksu praeguselt 20 protsendilt 23-le? Tulumaksu 20 protsendilt 24-le? Või peaks aktsiise tõstma praeguselt tasemelt 30 protsenti kõrgemaks?

Kindlasti ei toeta Isamaa maksutõuse. Selle järele ei ole vajadust. Täiendavad rahalised otsused tuleb loomulikult katta riigieelarvest. Kust riigieelarvesse tulu tuleb? Loomulikult ettevõtlusest ja inimestes maksudest, mille laekumine on oluliselt paranenud.

Teie räägite praegusest seisust, aga riigimehelt eeldaks ikka pikaajalisemat vaadet. Niisiis, missuguseid makse on Isamaa valmis tõstma?

Isamaal ei ole mitte mingisuguseid maksutõusuplaane. Vastupidi, me oleme kõigis koalitsioonides olnud alati maksutõusude vastu.

Te pärast järgmise aasta valimisi enam valitsusse saada ei taha, ma saan aru?

Kui selle tingimuseks on ohjeldamatu maksuralli, siis see ei ole kindlasti Isamaale vastuvõetav.

Millal siis uus valitsus kokku saab? Kuidas oleks jaanipäevaga?

Venitada ei taha. Teiseks, peame tagama, et otsused oleksid kvaliteetsed. Kui kõik partnerid leiavad, et ühisosa on leitud ja nende seisukohad kvaliteetselt kajastatud, siis on äkki küsimus tundides. No retooriliselt. Kui selgub, et on vaja kaasata eksperte, näiteks rahandusministeeriumist, siis tuleb selleks aega võtta.

Kuidas erakonnas muidu läheb? Kes elu ilma Parempoolseteta, kelle te suure pauguga välja viskasite, on parem kui enne?

Praegune olukord on ootamatu ju kõigile erakondadele. Meie ei ole seda suppi kokku keetnud, aga nüüd tuleb meil nagu vastutada.

Kuulge, küsimus oli...

Meie tähelepanu on praegu loomulikult koalitsiooni moodustamisel.

Kas elu ilma parempoolseteta on parem? Kas teil on kõrvakuulmisega midagi lahti või?

Kõrvakuulmine on väga hea. Eks sisemist poleemikat on vähem kui parempoolsete ajal. Eks nemad leiavad oma väljundi.

Aga mõni neist võib ju riigikokku saada, kui teie lähete ministriks? Ja mõni veel.

Küsimus ei ole inimestes. Küsimus on poliitikas, mida erakond ajab.

Kostitan teid lõpuks paari vaataja küsimusega. Esimene on selline: millal Isamaa nime ära muudab? See erakond ei vääri seda nime.

Isamaa on alati oma nime väärikalt välja kandnud. Nii siis, kui olime Eesti esimese põhiseadusliku valitsuse loojate seas kui ka aastakümneid hiljem, kui Eesti liitus NATOga ja astus Euroopa Liitu. Nii ka praegu. Ees seisab kriitiliste otsuste tegemise aeg: inimeste toimetuleku, rahvusriigi püsimise ja Euroopa julgeoleku kontekstis. Pole mõtet lahutada praegu keevat sisepoliitilist pudrupada tõsiasjast, et Eestit ähvardab sõjaline oht ja Ukraina on väga kriitilises seisus. Ukraina Euroopa Liiduga liitumise asjus on õhus väga kehvad signaalid.

Teine on selline: millal lihtinimene oma elu normi saab?

See on võib-olla kõige olulisem küsimus. Meie naaber on hullumeelselt agressiivne tuumariik. Kui Ukraina sõda peaks jõudma patiseisu või – hoidku jumal – Ukraina peaks selle sõja kaotama, siis meil normaalsust näha ei ole. Majanduslikku kaost on riigil võimalik leevendada, aga selle aluseks olev stress maailma majanduses sõltub asjaoludest, mis asuvad väljaspool meid. Oma väikest riigilaeva, seda paati suures maailmameres saame veidi paremini kindlustada, aga torm on tugev.