Dr. Margit Pehk-Mõttus, arst ja akuutpsühhiaater Soomes

Margit Pehk-Mõttus on töötanud 15 aastat raskeid psühhiaatrilisi haigusi põdevate inimestega. Esmalt residendina Eestis, seejärel Soomes akuutpsühhiaatriliste üksuste juhina ja hiljem maakonna vaimse tervise teenuste eest vastutava ülemarstina.

Meditsiinis nimetatakse erakorraliste psühhiaatriliste probleemidega tegelevaid arste akuutpsühhiaatriteks. Antud spetsialistid praktiseerivad enamasti vastavates haiglates, valveringides ning eesliini polikliinikutes. Sõjatraumad kuuluvad sageli kas akuutpsühhiaatrite voi traumapsühhiaatrite vaatevälja.

Selle artikli peamine eesmärk on kirjeldada vaimse tervise probleeme, millega sõda näinud inimesed silmitsi võivad seista.

Sõjatraumadest paranetakse harva

Ukraina sõda ning üha kasvav sõjapõgenike hulk seab kogu Euroopas vaimse tervise teenuste osutajatele suured väljakutsed. Paljud põgenikud vajavad psühholoogilist või psühhiaatrilist abi. Mõned aastad tagasi Ameerika Ühendriikides tehtud uuringu põhjal kannatasid Süüria põgenikest üle 40% ärevuse ning ligi pooled depressiooni käes. Teine samal aastal ilmunud uuring näitas, et seoses 2014 aasta Krimmi anneksiooniga, 1.5 miljonist põgenikust põdes traumajärgset stressihäiret 27%.

Oma praktika jooksul olen õppinud, et psühhiaatrias on haigusi, millest paranetakse, on haigusi, mida hoitakse kontrolli all ning on haigusi, mis kõnnivad oma rada pidi enamasti allamäge ning reageerivad ravile vähe või üldse mitte. Sõjatrauma pole iseenesest haigus, kuid prognoos paranemisele on vaatamata sellele kehv.

Kliiniline töö: sõjapõgenik oli väikelapsena keeva veega üle kallatud

10 aastat tagasi, vahetult peale Soome kolimist, tutvusin oma esimese sõjapõgenikust patsiendiga. Tegemist oli noorukiga, kes oli väikelapseeas keeva veega üle valatud, pääsenud sellest kuidagi eluga ning koos emaga riigist põgenenud. Ema sooritas hiljem suitsiidi. Ma polnud kunagi midagi nii julma nii lähedalt näinud. See julmus oli käega katsutav ja karjus sealt moondunud kehalt minule vastu. Antud juhtumiga tegeledes ei kujutanud ettegi, et sarnaseid lugusid hakkab tulema veel ja veel ning et see saab osaks minu kliinilisest tööst, osaks minu elust.

Olgu öeldud, et emotsionaalsed traumad võivad lisaks ärevusele ja meeleolulangusele vallandada ka väga raskeid vaimse tervise häireid, eeskätt psühhootilist sümptomaatikat. Psühhoosid kuuluvad psühhiaatria klassikaliste ning esmatähtsate töövaldkondade hulka. Selliste häirete korral on inimese objektiivse reaalsuse tunnetus häiritud. Ta võib näha, kuulda või tajuda midagi, mida pole tegelikult olemas.

"Autoga sõites tundub talle, et asfaldisse tekivad suured kraatrid"

Järgnevas loos on mõningaid detaile muudetud seoses patsiendi anonüümsuse kaitsmisega. Patsient ei ole antud loo järgi tuvastatav.

Tegemist oli keskealise mehega, kes mõned aastad tagasi sõjakoldest koos oma tütrega põgenes. Nad kahekesi olid ainsad, kes suurest perest ellu jäid. Ta saabus vastuvõtule sotsiaaltöötaja saatel, kes oli mehe pärast väga mures.

Ruumi sisenedes istus ta aeglaselt toolile ning vaatas ainiti enese ees olevat põrandat. Ootas rahulikult kuniks telefoniühendus tõlgiga oli saadud. Ta oli emotsionaalselt pidurdunud ja enesesse sulgunud. Kaebas, et viimastel nädalatel ei ole enesetunne kiita, on tekkinud unehäired ja veel midagi, millest ta aru ei saa.

Olukorda uurides selgus, et autoga sõites tundub talle mõnikord, et asfalt vajub ning sinna tekivad suured kraatrid. Öösiti kuuleb ta tugevaid pauke, mis meenutavad pommitamist, samuti võõrast meeshäält, mis ütleb üksikuid sõnu, nagu nt ”hüppa!”, ”tapa!”. Need kogemused vallandasid temas suurt hirmu, meeleolulangust ning enesetapumõtteid.

Tugev ärevus hiilis ligi õhtuti ning süvenes öösiti. Sellistel hetkedel kõndis ta mööda korterit rahutult ringi, ega suutnud õigupoolest midagi teha ega millelegi keskenduda. Vahel tekkis tal tunne, nagu ümbritsev maailm polekski tõeline, nagu ta vaataks seda kusagilt ülevalt, väljastpoolt oma keha.

Viimase aja sündmuste kohta küsides mainis, et tütar oli haigestunud kopsupõletikku, aga juba sellest ka paranenud.

Antud patsiendil esinesid hirmutavad mälupildid sõjaõudustest, nägemis –ja kuulmismeelepetted ning sügav depressioon. Ilmselt tõstis tütre haigestumine ja suur mure oma lapse pärast mehe traumakogemused pinnale. Ta kannatas traumajärgse stressihäire käes ning vajas igakülgset vaimse tervise taastusravi nii ravimite kui psühhoteraapia näol. Edasist plaani tehes võeti arvesse ka ta tütar, kellele pakuti tuge lastepsühholoogi poolt.

Sõjas saadud psüühilisi traumasid on läbi aegade kirjeldatud erinevate terminitega. Nt shell shock, mille tõlgiksin mürsuvapustuseks, battle fatigue e lahingkurnatus. Tänapäeval kasutatakse traumade kirjeldamiseks post traumaatilise stressisündroomi mõistet (PTSD), mis võib tekkida, kui inimene ise on kogenud traumeerivat sündmust või seda pealt näinud. Selle tulemusena võib esineda hirmutavaid mälupilte traumeerivast sündmusest, luupainajaid, emotsionaalset tuimust, meeleoluprobleeme, jne.

Tegemist on raske ja alaravitud häirega, mis võib ilmneda igas vanuses ning mõjutada inimese elu mitmel moel nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult.


Ajaloost on teada: sõjakoledused võivad pimedaks teha

Kreeka ajaloolane Herodotus kirjutas 490. aastal e.Kr. Maratoni lahingus pimedaks jäänud sõdurist, kellel polnud ühtegi füüsilist vigastust. See on teadaolevalt esimene traumajärgse stressihäire kirjeldus ajaloost.

Ateena sõdur Epizelos leiti põllult keset tuhandeid surnukehi ning uuriti seejärel sõjaväe kirurgi poolt. Ühtegi haava tema kehalt ei avastatud, küll aga oli kaotanud ta püsivalt oma nägemise. Arvatakse, et tegemist oli ekstreemse psühholoogilise trauma poolt vallandatud hüsteerilise pimedusega, mille tänapäevasem termin on konversioonihäire.

I maailmasõja ajal seoses moodsate suurtükkide kasutuselevõtuga kirjeldati äärmuslikku emotsionaalset läbielamist kui ”mürsuvapustust” (ingl k. shell shock), mis kulges tugeva kogu keha värinaga ning mööduvate halvatuse ja teadvusetuse episoodidega. Esines krampe ning suutmatust liigutada omi jäsemeid, mõnikord tekkis ka nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone.

Psüühiliselt kõige hävitavam oli katkematu turmtuli ja pommitamine. Seda kogenud mehed kannatasid ekstreemsete hirmuhoogude käes, ei reageerinud välisärritajatele ning istusid tuimalt ja liikumatult eneste ette vahtides. Esines lohutamatut ja lakkamatut nutmist, raskeid unehäireid, õudusunenägusid kogetud sündmustest.

1916. aasta Somme’i lahingus osalenud sõduritest diagnoositi ligi 40%-l mürsuvapustust. Mõned selle all kannatanud mehed viidi sõjakohtu ette pelgurluse, teesklemise ja desertöörluse eest ning isegi hukati.

24-aastane traumaohver hukati desertöörina

1944. aasta 11. juulil toimetati Laadoga-Karjala (praegune Vene Karjala) Pälksaare sõjahaigla psühhiaatrilisse osakonda 24-aastane Urpo Viinikka. Sellele eelnevalt oli ta üksi segasena metsas uidanud ning sealt juhuslikult leitud. Teda uurinud arsti kirjelduse järgi oli mees kui ”kuu pealt kukkunud, vapustatud, jõllitav, hirmunud”.

Haiglas oli ta liikumatult toolil istunud, vahtinud ainiti enese ette, küsimustele vastanud aeglaselt ning pika viivega. Selgus, et Viinikka töötas arstina rindel Punaarmee suurrünnaku ajal. Noor meedik sai üha lisanduvate vigastatute ning langenute laviini all närvivapustuse ning põgenes, jättes võitluses olnud pataljoni mitmeteks päevadeks ilma arstita. 1944. aasta augustis mõisteti ta sõjakohtus surma sõjapelgurluse eest ning karistus viidi täide vahetult peale otsuse välja kuulutamist.

Viinikka oli ainuke ohvitserkonda kuuluv mees, kes viimaste sõdade aegu Soome ajaloos on hukatud. Talle süüks pandud kuritegu hinnati sedavõrd raskeks, et vaatamata meditsiinilise dokumentatsiooni olemasolule, mis kinnitas tema süüdimatust teo hetkel, ei hinnatud seda leevendavana asjaoluna.

Arstiabi oli vanasti väga piiratud

II maailmasõja ajal oli psühhiaatrilise eriarstiabi kättesaadavus piiratud, traumatiseeritud sõduritega tegelesid tavalised arstid ja õed. Raviks kasutati meditsiiniõdede leebeid motiveerivaid vestlusi meheks olemisest ja mehelikkusest. Kui sellest abi ei olnud, liiguti ”raskematele” interventsioonidele nagu elektrišokk ning insuliinkooma.

Elekterkrampravi oli efektiivne tugevate depressiivsete reaktsioonide korral ning päästis nii mõnegi sõduri suitsiidist. Kaitseväes sooritatud enesetappude arv kasvas sõja ajal hüppeliselt. Karjala kannasel võidelnud sõduritest sooritas ainuüksi 1939. aasta detsembris, Talvesõja esimesel kuul, 42 meest enesetapu. Järgneva kuue aasta jooksul hukkus oma käe läbi 817 sõdurit.

Sõjatraumad kanduvad edasi põlvest põlve ning mõjutavad kuni nelja järgmist generatsiooni. Mitmed uuringud on näidanud, et holokausti üle elanute lastel ja lastelastel esineb traumasümptomeid, eeskätt impulsikontrolli häireid, käitumisproblemaatikat ning hirmutava sisuga unenägusid. Sellest lähtuvalt on väga oluline, et sõjas traumatiseeritud inimesed saavad professionaalset ja süsteemset abi hoidmaks muuhulgas ära ka järgmiste generatsioonide kannatusi.

Sõjatraumade rehabilitatsioon peab olema õigeaegne

Tänapäeval peetakse sõjatraumade eduka rehabilitatsiooni eelduseks individuaalset lähenemist ja abi õigeaegsust. Ohvrite aitamisel on kesksel kohal enesemääramisõiguse tunnustamine ning inimeste loo ära kuulamine just sellisena nagu see on.

Töö ohvritega võiks olla üles ehitatud meeskonnatöö põhimõtetele niiviisi, et igaühel on teada omad tegutsemispiirid. Psühhoteraapiaga tegeleb psühhoterapeut, kuigi ka teistel võib olla väga hea psühhoterapeutiline arusaam patsiendist. Õde ei püüa teha arsti tööd ja vastupidi. Igal meeskonnaliikmel peaks olema selge professionaalne identsus.

Multidistsiplinaarne töörühm aitab leida lahendusi nii praktilistes küsimustes nagu näiteks töö leidmine või elukohaga seonduv, aga ka tervisega seotud probleemide korral. Sellisesse töörühma võiksid kuuluda vastava väljaõppe saanud psühhiaatrid ja psühholoogid, vaimse tervise õed, sõjatraumadele spetsialiseerunud füsioterapeudid, tegevusterapeudid, sotsiaaltöötajad ja protsessi juhtivad koordinaatorid.

Ressursside vähesuse tõttu on oluline teha üleriiklikult koostööd superviseerides, juhendades ja koolitades kolleege tagamaks sõjatraumatiseeritud inimestele võimalikult kvaliteetne abi. Näiteks traumafüsioterapeut võib juhendada füsioterapeuti, eriarst võib juhendada üldarsti.

Eesti vajab vaimse tervise teenuste süsteemi

Eesti on siiani üks vähestest Euroopa maadest, kus puudub riiklikul tasandil efektiivne vaimse tervise poliitika juhtimine. Selle aasta alguses loodi Sotsiaalministeeriumi alluvusse vaimse tervise osakond, mille põhiülesanne on kavandada vaimse tervise poliitikat ja korraldada selle elluviimist.

Osakonna loomine iseenesest ei garanteeri, et antud sektoris midagi ka sisuliselt muutub, aga hea algus on see igatahes. Soomes on vaimse tervise teenuste juhtimine kõrgel tasemel, kuid vaatamata sellele ei saa ka siin sõjapõgenikud kõike seda, mida nad psühhiaatrilises või psühholoogilises plaanis vajaksid. Spetsialiste on vähe ja järjekorrad on pikad. Traumateraapiat, mis kestab 1-4 aastat, võib eriti halval juhul oodata pool aastat või kauemgi.

Eestile on suur väljakutse pakkuda sõjapõgenikele emotsionaalset abi arvestades, et meie omadki inimesed ootavad kuid järjekorras, enne kui kusagil löögile pääsevad. Ma siiski tahaks uskuda, et kõik siin ilmas on võimalik ning ühel päeval on ka meie väikeses vabariigis professionaalselt üles ehitatud vaimse tervise teenuste süsteem.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid