Ukraina vastupanu Putini agressioonile kestab juba üle kahe kuu. Mida vapramalt nad võitlevad, seda rohkem räägitakse, et Ukraina peaks selgelt kuuluma Euroopasse. Kui küsimus Euroopa Liiduga liitumisest vajab lahenduseks ikka aastaid, siis sõja aja esimese otsuse liita Ukraina olulisest küljest lõplikult läänenaabritega tegi eestlasest eurovolinik Kadri Simson. Kaks nädalat peale Venemaa lausrünnaku algust teatas ta, et kogu Ukraina elektrivõrk liidetakse Euroopa omaga. Kuidas kahe aasta töö kahe nädalaga ära tehti? Kui riskantne see otsus oli? Kas nüüd on Ukraina okupeeritud tuumajaam ka Euroopa mure? Simson rääkis Delfi uues saatesarjas „Ukraina Eurooasse“ lahti enneolematu käigu tausta. Saatejuht on Raimo Poom.

Delfi Erisaade
UKRAINA EUROOPASSE | Kuidas Kadri Simson Ukraina elektrivõrgu kahe nädalaga Euroopaga liitis
1x
00:00

Juhtus nii, et Ukraina oli 24. veebruarile kavandanud oma elektrivõrkude autonoomse toimimise testimise. Testiti, kas nad oleksid võimelised hakkama saama ühendusteta Venemaale. Seda tehti teadmata, et mõni tund peale testi algamist Venemaa kallale tungib, oldi ühel hetkel väga kiiresti küsimuse ees, mis edasi saab? Kas ühenduda tagasi agressori elektrisüsteemi, toetuda nende abile oma võrkude püsti hoidmisel. Seda ei tehtud, vaid juba 16. märtsil tuli teade, et kiiresti on ära tehtud Ukraina võrkude sünkroniseerimine ehk koguvõrgu ühendamine Euroopaga, mis oli kavas alles aastaks 2023. Kuidas ülepeakaela oli võimalik, et Ukraina ühendamine aasta enne plaanitut üleöö ära?

See ei sündinud ilma eeltööta. Ukraina oli koos Moldovaga võtnud eesmärgiks saada välja Vene-Valgevene sünkroonalast ja liituda Kesk-Euroopaga. Et sünkroniseerimine toimida saaks, pidid nad enda poolt läbima nii poliitilise protsessi ehk kohaldama oma elektrituru Euroopaga sobivaks reeglistiku mõttes. aga olid ka tehnilised sammud. Neist kõige olulisem oligi isolatsioonitesti korraldamine talvel ja ka suvel.

Esimene test lepiti aasta alguses Venemaa partneriga kokku 24. veebruariks.

Me kõnelesime selle riskidest ukrainlastega aasta alguses korduvalt. Sest ei saanud olla 100% kindel, et kui Ukraina end lahti ühendab testiks, siis Venemaa võtab nad pärast oma võrku tagasi. Selle jaoks olid nad varunud omale alternatiivid, et hoida oma süsteemid toimimas. Eelkõige lisa kivisöe näol, sest saarelise süsteemi hoidmine on palju energiamahukam.

Kui nad siis 24. veebruari keskööl isolatsioonitesti alguses leidsid olukorrast, et algas sõda, läbisid nad kõik vajalikud etapid edukalt vaatamata sõjaolukorrale. Ainult, et viimane samm ehk tagasiühendamine Venemaa ja Valgevenega otsustati poliitiliselt ära jätta. Nad ei saanud anda oma võrgu üle kontrolli tagasi Venemaale, kes alustas sõda nende vastu.

See tähendas, et nad olid valmis kuude pikkuseks energiasaarena toimimiseks. Aga sõja esimestel päevadel kutsus Prantsusmaa energiaminister Barbara Pompili kutsus kokku EL-i energiaministrid. Sõda algas neljapäeval, ministrid tulid kokku esmaspäeval ja koos Prantsusmaa toega tegi Euroopa Komisjon ettepaneku: ministrid võiksid anda poliitilise signaali süsteemi operaatoritele, et kõik tehnilised sammud, mis Ukrainal veel tegemata olid teeksid eurooplased hoopis enda poolt.

Signaal anti. Siis tuli välja, et meie süsteemioperaatorid suutsid teha aasta töö kahe nädalaga. Kõige suurem risk oli küberturvalisus. Sünkroniseerimine tähendab pidevat infovahetust ja olukorras, kus mõned elektrijaamad on Ukrainas Vene kontrolli all, oli see risk. Ja teiseks ka süsteemi stabiilsus. Aga lisainvesteeringutega EL-i poolt oli võimalik see protsess teha kiirendatud korras. Seal on veel mõned sammud, mida Ukraina tegema peab, eelkõige just tuumaelektrijaamadega seoses

Mainisite neid riske, küberit. Teame, et nüüdki on püütud rünnata nende süsteeme, seda on varem tehtud. Kui suund tuli, et teeme ära! Vaatame, kas saame neid Euroopa energiasüsteemi ühendada kohe. Kas siis oli seal ka kahtlejaid, keda tuli riskide pärast veenda?

Loomulikult, sest on tavapärased protseduurid. Tavapäraste protseduuridega kahe aasta tööd ju kahe nädalaga ei tehta.

Aga ma arvan, et poliitiline ministrite kooslus, kes leidis, et kas nüüd või mitte kunagi, andis väga hea toe tehnilisele tasemele, kes pidi leidma viisi, kuidas neis riske ära hoida. Loomulikult teame, et Euroopa elektrivõrgud on pidevalt töötanud selle nimel, et küberohte ennetada ja ka ukrainlased on saanud meie poolt abi. Nad on ju pikki kuid ka enne sõda olnud olukorras, kus nende süsteeme on rünnatud ja nad on pidanud valmis olema nende ohtude ärahoidmiseks.

Nagu ütlesite, et tuli poliitiline signaal, et teeme ära. Siis oli tehniline pool, milleks oli aega kaks nädalat. Mis oli see hetk või kas see on meeles, kui sai öelda, et see on tehtav? Ma saan aru, et lõplik otsus oligi ikkagi teie käes? Ehk siis kui tulid teie juurde Euroopa süsteemihaldurid ja ütlesid: nii nüüd on valmis, kas läheb, nagu plaanisime?

Esimene hetk oli loomulikult ministrite kohtumine. See polnud kokku kutsutud Ukraina sünkroniseerimise arutamiseks. Kuna see teema sai Komisjoni poolt lauale pandud just erakorralise nõukogu formaadis, siis selle asemel, et enne oleks toimunud riskide arutelu tehnilisel tasandil, said poliitikud teha oma otsuse vastavalt ajahetkele, kus igasugune abi Ukrainale oli vajalik. See oli võtmetähtsusega, et keegi ei tulnud välja sellise sisukohaga, et ootame, kuni nad on oma elektrijaamade üle 100% kontrolli kindlustanud ja siis arutame edasi. Siis me arutaks seda tänaseni. Neil on ju elektrijaamad, mis on Vene armee kontrolli all.

Tehniline tasand ütles alati seda, et me võime võtta selle riski ja neid erakorraliselt sünkroniseerida. Lihtsalt ta omab mõju meie elektrivõrkude stabiilsusele ja selle mõju pehmendamiseks tuleb teha omalt poolt väga palju tööd. Nad olid võimelised seda tööd Ukraina eest tegema, sest selgelt ei saanud me enam sõja esimestel päevadel ukrainlastelt küsida vajalike stabiilsust tagavate sammude läbi viimist.

Seda hetke ei te ei kartnud, kui see avalikuks tehti, et see võib lisa pahameele tuua kaasa rünnanud Kremli režiimilt?

Ei seda kindlasti ei kartnud. Kõige lihtsam oli seda otsust teha seetõttu, et Ukraina poolt tehtud isolatsioonitest sõja esimestel päevadel, kui oli teadmatust väga palju, läbiti igas etapis edukalt. Nad suutsid seda tehniliselt teostada ja hoidsid oma võrgu stabiilsena kuni 16. märtsini. Nägime, et nad tõepoolest teevad omalt kõik ja on tehniliselt tasemel.

Kas kiirus, millega otsus tehti ka ukrainlastele korda läks? Kuidas nemad reageerisid, kui saite öelda, et nüüd teeme selle ära?

Luges väga palju. Tehniliselt oleks nad saanud kuid ja kuid veel vastu pidada saarelises režiimis. Kui esimestel päevadel tundus, et äkki neil pole söevaru piisavalt, sest polnud teada, kas nad saavad ise jätkata kaevandamist. Kõik oli teadmatuse foonil. Järgnevatel päevadel selgus, et on piirkondi, kus söekaevandamine sai jätkuda. Nad oleks tõenäoliselt tänase päevani suutnud hoida oma süsteemi toimivana.

Aga see oli üks esimesi selgeid märke, et Euroopa teeb väga palju enamat, kui me eales varem valmis oleksime olnud. Käitub sõjaolukorras mitte niivõrd bürokraatiast lähtuvalt, vaid tõepoolest toetab. Sealt järgnevalt tuli ju meie poolt veel ennekuulmatuid samme meie poolt positiivses võtmes, aga see oli üks esimesi väga suure solidaarsuse näitamise akte.

Nüüd on teil kogemust, kuidas see toiminud on ja ma saan aru, et suuremate tõrgeteta. Kuid just viimasel ajal on Venemaa asunud ründama Ukraina infrastruktuuriobjekte ja mitte kübervormis vaid ikka rakettidega. Alles oli Lvivis suur elektrikatkestus selle tõttu. Nüüd, kus Ukraina on ühendatud, kui palju te peate jälgima igapäevaselt, kuidas seal olukord on, kuidas võrgud töötavad, üleval püsivad? Nad on osa Euroopa võrkudest järelikult mõjutab nende käekäik ka meie võrke.

Jah, peale erakorralist sünkroniseerimist toimub infovahetus reaalajas. Info neilt meile ja meilt neile on reaalajas, mitte tagantjärgi, mis eile juhtus.

Näiteks see, kui nad saavad kuskil pihta, nõuab koheselt reageerimist taastamiseks, esimese lappimisega. Kas ka selles osas on EL valmis, et kui Ukrainal läheb võrgu taastamiseks vaja traati, elektriposte või midagi elektrijaamadele, siis niisugust abi pakkuda?

Jah. Meil on sõja esimestest päevadest igapäevane infovahetus Ukraina ministeeriumiga. Nad saadavad meile igal hommikul ülevaate, kui paljud majapidamised on ära lõigatud elektriühendustest, paljud ei saa enam gaasi. Siis on seal ka positiivne liin, kui palju on nad suutnud ühendusi taastada. Seal, kus toimub aktiivne sõjategevus, on see väga keeruline. Loogiline on see, et sõjategevuse tulemina vajavad nad spetsiifilist tehnikat ja materjale, mida pole varutud, sest keegi eales ei kujutanud ette, et sellises mahus hävingut külvatakse.

Euroopa poolt oleme neile tehnilist abi andnud, et nende meeskondadel oleks võimalik ühendada majapidamised tagasi elektrivõrku, kus see on võimalik.

Lisaks, Venemaa on eraldi sihtmärgiks võtnud kütusehoidlad. Sel kevadel, kui Ukraina põllumeestel oli tarvis külvihooaega alustada, mis nõuab diislit, siis aitasime neil leida ka alternatiivsed varustusteekonnad. Euroopast Poola oma strateegilisest reservist selle kütuse andis. Lahendada tuli ka transpordiküsimus, sest Ukrainal ja Poolal on erinev raudteerööbaste laius. Kõik need tehnilised küsimused on Ukrainale abina lahendatud.

Milleks te asutasite selle Energiatoetusfondi Ukraina jaoks, samadel eesmärkidel?

Just. See on nii spetsiifilise varustuse eraldamiseks, kui ka selle jaoks, et pole mõttekas kõigil maailma riikidel mõttekas hakata oma naftatsisterne Ukraina poole teele saatma. Nad saaksid osaliselt katta need kulutused, mida lähimad riigid on teinud abi kohale toimetamiseks. Loomulikult on piiririikidel need kulud olnud äärmiselt suured ja ei saa ainult neile jätta abi rahastamist.

Palju riike sellesse fondi on panustanud, et just energia alast abi anda?

Neid riike on mitmeid ja loodame, et tuleb panustama ka riike, kes ei kuulu EL-i. Huvi on olnud laialdane. Aga see fond on ainult paar nädalat toimetamas.

Eestist olete ka kuulnud huvist sinna panustada?

Eesti on andnud oma abi otsekontakti alusel ja pole vajanud EL-i vahendamist. Kas ee on arusaadav.

Mainiste mitu korda tuumajaamu. Vähemalt üks neist on ka hetkel okupeeritud. EL-is tegeleb Euroopa Komisjon ka tuumaenergia järelevalvega, selle ohutusega. Nüüd olete saanud Euroopa süsteemi suure riigi, kellel on ka tuumaenergia. Aga nad on äärmiselt keerulises olukorras, Tšenobõli suletud jaam oli okupeeritud, üks jaam lõuna pool on okupeeritud. Milline ülevaade teil on sellest, kuidas Ukraina tuumajaamad toimivad? Kas saate ka seda infot, kui seal peaks olema mingeid probleeme?

Okupeeritud jaam Zaporižžjas on Ukraina suurim. Sellest tulev info on mitte väga detailne, teame kui palju reaktoreid töötab. Teame ka seda, et kohapeal jaamas on Vene sõjavägi, mis on kõigi rahvusvaheliste tuumaohutuskonventsioonide vastane. Tsiviiltuumaobjektidele ei tohi sõjaväega kohale minna ja seda okupeerida. Venemaa on ju ka teadupärast rahvusvahelise tuumaagentuuri liige ja teab mida ta rikub. Loomulikult on see valdkondlik rikkumine, kõiki muid rahvusvahelisi kokkuleppeid rikutakse nende sõjakoledustega ka.

Kui nad Tšernobõlist, siis kõik monitoorimise laborid jäid maha suhteliselt rüüstatud olukorras. Ka see vajab spetsiifilist sisseseadet ja siin on Euroopa riigid tulnud appi, et monitoorimine taastada.

Kiiresti vaataks korraks sügise poole. Teame, et Euroopas on suuri muresid energia hindadega, peame arvestama ka sellega, et võibolla tuleb ilma Vene gaasita või vähema Vene gaasiga hakkama saada. Praegu arutatakse naftaembargot, see vajab alternatiivseid lahendusi. Kui peaks juhtuma, et Venemaa lõikab ise energiatarned ära, siis ta teeks seda selgelt ka Ukrainale. Kui Euroopas oleme mures hindade ja alternatiivide pärast, kas sügisel võib olla meil vaja oma gaasi sinna suunates või veel mingite naftatarnetega?

Sõjas riik loomulikult vajab abi. Tema valmisolek katkestusteks sõltub sellest, kas nad suudavad ise säilitada oma tootmisevõimsused. Ukraina on ise maagaasi tootev riik, 2/3 oma aastasest gaasivajadusest kattis ta enne sõda oma toodanguga.

Oleme ära kaardistanud läbi EL-i alternatiivse gaasitrassi. Senimaani ju Venemaalt tulnud gaas on tulnud läbi ühenduse, mis tarnib seda läbi Ukraina ka Ida-Euroopasse. Nafta osas tõepoolest kui sadamad Ukrainas on ohutsoonis, siis alternatiivid võib olla läbi Poola ja raudteeühendus, kuid silmas tuleb pidada ka seda, et EL-is on mitu riiki, kes saavad endiselt naftat läbi Družba toru ja see läbib ka Ukrainat.

Saate „Ukraina Euroopasse“ valmimist toetab Euroopa Komisjon.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid