DELFI UKRAINAS | Butša lähistel elav Julia: kiikusin, siis hakati tulistama. Nüüd on isa kodus ja kõik hästi

Üsna Butša lähistel metsas satume külavaheteel peatudes 6-aastasele Juliale, kes tahab meile kangesti laulda rahvalaulu „Tšervona Kalõna“ („Punane lodjamari“).

Küsime pärast esitust, mis ta üle käinud sõjast mäletab. Mis silmadega laps sõda näeb?

„Ärkasin üles ning küsisin oma vennalt: „Mis juhtus?““ meenutab tüdruk. „Ta ütles, et algas sõda ning meil tuleb minna keldrisse varjule. Seal ehitasime vennaga ise kiige. Mina kiikusin, aga pärast hakati tulistama. Ema ja isa ütlesid, et nüüd tuleb minna teise keldrisse ja me läksime.“ Ta räägib, kuidas kuulis ülelendavaid lennukeid ning plahvatusi.

Vanematel läks korda ta sugulaste juurde pakku viia. Tagasiteed meenutab tütarlaps hästi. „Kui me koju sõitsime, siis nägime purustatud tanke,“ meenutab ta ning läheb järsku üle puhtale sõjaterminoloogiale: „Mõned tankid olid purustatud tornidega. Ja veel olid purustatud poed, majad, kõik valgusfoorid,“ loetleb ta.

Sõjast rohkem tegi talle vahepeal paguluses elades muret, mis isaga on. „Ta sõitis ära, siis tuli tagasi, siis sõitis jälle ära. Pärast tuli tagasi ning rohkem ära ei sõitnud.“ Lapse maailmas on kõik jälle nii nagu peab.

„Kas kartsid ka,“ küsime. Sest olgem ausad, sellise sisuga filme ju lastele näiteks ei näidata. Julia mõtleb hetke ning lööb siis täiskasvanulikult käega. „Nikää“.

„Lapsed üldiselt ei kardagi midagi, eriti selles vanuses,“ kommenteerib isa kõrvalt. „Nende jaoks on see kõik nagu mäng“.