Reinsalu kirjutas sotsiaalmeedias, et ta läks rindele koos diplomaat Vahur Soosaarega - neid võttis vastu Harkivi kaitset juhtiv kindral, kes suunas nad ühte just vabastatud külla, mis asub 20 kilomeetri kaugusel rahuaegsest Vene-Ukraina piirist.

"Sõjalisi soomukeid napib, sõitsime tavaliste kuulikindlate mikrobussidega," märkis Reinsalu. "Teel külla kerkisid suitsusambad, Vene väed olid hakanud grad-rakettidest tulistama. Jõudsime komandopunkti, kus väikeses hoones magamiskottidel magavad ja valvavad Ukraina jalaväelased. Vene jalavägi oli kahe kilomeetri kaugusel."

Ajal, mil Reinsalu suhtles Ukraina sõduritega nende abistamise teemal, rünnati nende piirkonda venelaste poolt.

"Korraga hakkasid komandopunkti lähedal kõlama kahuripaugud, nii et maja värises. Kui kindralile kanti ette, et viimane, 152-kaliibrine mürsk maandus 30 meetrit majast, andis ta käsu kohe lahkuda, sest venelased püüavad meie soomukeid tabada," kirjeldas ta juhtunut. "Tagasiteel kihutasid külavaheteel autod nii, et kõik kabiinis lendas. Eesistmel olev sõdur jälgis kaameraga ümbrust. "Venelased lasevad meid karbikestega [ehk siis gradidega]," karjus ta juhile, "Nüüd keeruta!". Juht hakkas mööda maanteed kihutades vingerdama ühest teeservast teise. Korra keerasime maanteel majade vahele, kaamerat jälgiv sõdur karjus juhile sõida kohe edasi. Õhtul seletasid sõjaväelased, et samasse kohta kus korraks peatusime, lendas veidi hiljem rakett. Vene väge tuld juhitakse eesliinilt, kus olime binoklitest neile näha, kahurvägi asub kilomeetreid kaugemal."

Reinsalu sõnas, et lahkuda oli justkui "kuidagi piinlik".

"Mina läksin ära, aga nemad, noored ja vanad mehed jäid sinna, magamiskottidele. Neil oli väga palju otsekohest mulle öelda. Kirjuta, käskisid nad. Kirjutan ka neist oma raportis Ukraina relvaabi vajaduste kohta," ütles ta lõpetuseks. "Kindral aga palus eestlasi tervitada. "Nüüd oleme vennad," ütles ta mulle õhtul, kui lahkudes kallistasime."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid