Suri kirjanik ja lavastaja Mati Unt (täiend)
Mati Unt lõpetas 1967. aastal TRÜ eesti filoloogi eriala. Unt on töötanud 1966-72 Vanemuise ning 1974-81 Noorsooteatri kirjandusala juhatajana; 1981-91 Noorsooteatris ning 1992. aastast Draamateatris lavastajana.
Unti peetakse eesti proosa uuendajaks. Tema sulest on ilmunud romaane: „Hüvasti, kollane kass!” (1963), „Mõrv hotellis” (1969), „Sügisball” (1979), „Öös on asju” ning „Doonori meelespea” (mõlemad 1990); jutustusi ja kirjandusarvustusi (valikkogu „Ma ei olnud imelaps” (1990).
Unt on Eesti tuntuim lavastaja enam kui saja lavastusega Vanemuises, Noorsooteatris ja Linnateatris, Draamateatris, Rakvere teatris, Endlas, Von Krahli teatris ja paljudes teatrites raja taga. Samuti on Unt kirjutanud näidendeid: „See maailm või teine” 1966), „Viimnepäev” (1972), „Peaproov” (1977), „Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984).
Ta on avaldanud ka publitsistikat, teatri- ja filmiarvustusi. 1980.-90. aastatel kirjutas Unt ajakirjanduses iroonilisi sõnavõtte või nn argimütoloogiaid „Argimütoloogia sõnastik” (1983-93). Mullu ilmus Mati Undi kui lavastaja ja teatriteoreetiku tegevusest vahekokkuvõtet tegev raamat “Theatrum mundi”.
1992. kuni 2003. aastani töötas Unt draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. Undi viimaseks tööks jäi ooper “Deemon” Pärnu Endlas, pooleli jäid lavastused Vanemuises ja Rakveres.
Sel aastal valis Tartu Ülikool Undi vabade kunstide professoriks.
