Pooled ÜRO firmad maksid Saddamile pistist
Skeemi järgi lisas Iraagi valitsus nafta hinnale barreli pealt kuni 30 senti, sellest umbes kolmandiku toimetas Saddam Hussein enda ja lähikonna salajastele pangaarvetele mujal maailmas, ülejäänud raha läks aga varifirmade arvetele. Rahapesu aitas Saddamil teenida kaks kuni neli miljardit dollarit, võimaldas hoolimata embargost relvatehinguid ning lõi fondid, kust sai maksta välismaistele poolehoidjatele.
Kokkuleppeid firmadega tehti nii suuliselt kui kirjalikult. Uurimiskomitee ühe juhi Reid Morteni sõnul olid enamik firmasid, kes korruptsioonis osalesid, humanitaarabi andjad.
Kokku osales nafta toidu vastu programmis 248 firmat 61 riigist, Iraak eksportis selle raames 3,4 miljardit barrelit naftat, programm algas 1996. aastal ja kestis kuni USA väed kukutasid 2003. aastal Saddami.
Kõik firmad ja tehingud said formaalse heakskiidu ÜRO julgeolekunõukogult.
Morten ütles, et komitee poolt kogutud info antakse vajadusel üle teistele uurimisorganitele. „Need firmad on pärit igalt poolt, kas neile esitatakse ka kriminaalsüüdistusi, sõltub rahvuslikest seadustest,” ütles Morten.
Nafta toidu vastu programm sai alguse 1996. aasta detsembris, eesmärgiga võimaldada embargo all oleval Iraagil müüa piiratud koguses naftat ning osta saadud tulude eest toitu, ravimeid ja muud humanitaarkaupa. Iraak sai ise otsustada, kellele ja kui palju ta naftat müüa tahab ning mis kaupu ta vastu tahab. Tehingud pidi heaks kiitma ja ellu viima spetsiaalne ÜRO komitee.
Programm muutus kiiresti piiramatu korruptsiooni allikaks, Iraak hakkas võõrriikide poliitikutele, diplomaatidele, ajakirjanikele ja ärimeestele andma naftamüügi vautšereid, mille realiseerimine naftaturul andis hiigelsuuri vaheltkasusid. Lisaks kasutas Saddam Hussein programmi, et koguda endale ja lähikondlastele välismaal miljardeid dollareid isiklikele arvetele ning hankida embargoga keelatud kaupu, muu hulgas relvi.
