Riik kiusab sataniste (täiend)
(506)Üldiselt antakse talle „organitest” peenelt mõista, et satanistidel Eesti kohta ei ole ega tule.
„Kuidas saab kellegi olla õigus otsustada, kas me tohime olla või mitte? Usuvabadusest hoolimata propageeritakse riiklikul tasandil räigelt ainult ühte suunda — luterlikku kirikut. Nemad takkapoihta sõdivad veel meie vastu deviisiga, et meie sõdime nende vastu,” räägib Jason.
Tallinna linnakohtu registriosakonnale saadetud põhikirjas mainivad satanistid oma õpetuslikke aluseid kirjeldades, et „saatan on olnud kristliku kiriku parim sõber, sest ta on hoidnud seda tegevuses kõigi nende aastate vältel”.
Kõigest hoolimata on Eestis satanistide koguduse registreerimine seni kahel korral nurjunud, sest „alati on üks paber valesti vormistatud”.
Taara ja maasusulisi koondava Maavalla Koja aktivist Andres Heinapuu kinnitab, et omal ajal õnnestus Maavalla Koda registreerida ainult tänu „soodsale konjunktuurile” siseministeeriumis, mis varem tegeles usuühingute registreerimisega.
„Praegune kirikute ja koguduste seadus tekitaks meile sarnased probleemid satanistidega. Seaduse pealkiri peegeldab selle sisu väga täpselt — isegi detailides arvestatakse, et kõik usuühingud peaksid olema kristlikud.”
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder kinnitab, et kiriku seisukohta ei ole riik küsinud, aga kui küsiks, siis oleks vastus valmis.
„Minu meelest ei peaks sataniste registreerima. Eestis on keelatud vihkamisele õhutamine. Sõna saatan ise tähendab keelekasutuslikult summeeritud kurja ja vihkamise vorme — see on üldinimlik arusaam. Väidet, et saatan ei kehasta kurjust, on maailmale raske selgeks teha. Nad peaksid endale mõne muu nime otsima,” nendib Põder.