Turuvabadus sööb ära sõnavabaduse

TÄIEL HÄÄLEL RÄUSATA: Vaatleja Paul Kaabel ütleb vabalt, et Eestis on sõnavabadusega halvad lood.

Viimane kära Postimehe ja selle nn objektiivsuse ümber (Mäletate, kodused fraktsioonid kirjutamas kirja norrakatest leheomanikele, et Postimees lakub liigselt Reformierakonna talda) tuletab taas meelde vana haava — kas Eestis on ikka veel sõnavabadust selle sõna nii otseses tähenduses, kui võimalik.

Kaks paksu

Teatavasti pole sõnavabadus asi, mis eriti mingile võimule meeldiks, tagugu ta siis vastu kui suurele demokraatiale tahes. Ning alaku see demokraatia kui suurte sõnadega vabadusest kui tahes, on sõnavabadus esimesi taolise revolutsiooni lapsi, mida õgima kiputakse. Muidugi peab sellisel õgimisel, kui hästi varjatul tahes, olema ka mingi põhjendus. Eestil on selleks vaba turumajandus, mis oma vabadusega on ilmselt igast muust vabadusest. Sealhulgas sõnavabadusest. Teame hästi, et eesti ajakirjandusturgu ja niisiis ka sõnavabadust, valitsevad hetkel kaks suurt ja paksu (nii suured ja paksud, kui Eesti väikestes oludes muidugi olla annab) — Hans H. Luik ning Schibsted Norrast, kehastatuna nende siinse täievolilise esindaja ehk Mart Kadastiku isikus. Kaks — see tähendab ikka veel, kuigi juba üsna formaalset, turukonkurentsi. On ju kahel tengelpunga huvides võimalik nii mõneski asjas nõnda kokku leppida, et asi hakkab haisema monopoolsuse järele. Mis juba näiteks ajakirjaturul juba sama hästi kui valitsebki.

Kas kubjas on ilmeksimatu?
Turu- ehk laadareeglite järgi on sedamoodi justkui kõik korras, meisterlikumad ja hakkajamad, niisiis parimad on peale jäänud, ei jää üle muud, kui neile õnne soovida. Ning nentida kinnituseks, et nõnda on igal pool, kus ajalugu lõpetavalt täiuslik süsteem on valitsema pääsenud. Sõnavabadust on niisiis nii palju, kui need justkui ideaalsed-maksimaalsed tingimused võimaldavad. Ning olekski võib-olla õige paik ja aeg sel teemal nokk kinni panna.

Ning panemegi, aga enne tahaks öelda, et sõnavabadust kui säärast enam Eestis ammu pole. Vähemasti paljudes kesksetes meediakanalites mitte. Muidugi: kukk võib prääksuda, kass haukuda ja koer piiksuda, kui palju tahab ning sedasorti hääled ongi valjemad kui iial varem. Kui aga pisut kõrgemale tasandile minna, muutub asi hoopis küsitavamaks. Nii et juba isegi jumal teab kelle huve esindavad Eesti erakonnad pidasid vajalikuks traditsioonilisel Eesti moel truualamlikult meie meediaisandate poole Oslosse kaebekirjaga pöörduda. Vastus oli nagu isandate omad ikka. Nende valitud kohalik kubjas olla ilmeksimatu ja tegevat seda mis õige. Ja teinekord ärgu tülitatagu enam ega raisatagu nende kallist aega, vaid pöördutagu asevalitseja poole.

Diskussiooni on vaja
Suure ja järjest suureneva tiraazhiga kiitlev Postimees on viimasel ajal lahti lasknud ühe peatoimetaja teise järel, lõpuks ei jäänud peakamandajal üle muud, kui hakata ise muude tähtsate ülesannete kõrval ka peatoimetaja kohusetäitjana lehte juhtima. Kadastiku karjast on aja jooksul hoolikalt välja nokitud kogu professionaalsem element ning asendatud ilma erilise isikliku arvamuseta piimahabemelisusega.

Tulemuseks justkui näiline objektiivsus, tegelikult aga kurat teab mis.

Kas see, mis toimub Postimehega või ükskõik, millise teise erakätes oleva väljaandega, on puhtalt omanike eraasi, kui puudutab kogu eesti ühiskonda ning selle tulevikku? Sõnavabadus peaks olema üheks toekamaks sambaks, millele toetub niigi üsna illusoorne maailmakord nimega demokraatia. Postimehed & Co sambana aga jätavad enam kui kahtlase mulje.

Ei mäleta, mil probleem sõnavabadusest või selle puudumisest oleks meil laiemat diskussiooni tekitanud. Praegu aga on asjalood sellised, et on viimane aeg seda alustada.