Puu olgu taaskasutatav, plastikust või käepärastest materjalidest ise valmistatud; kui päris kuusk, siis vaadake odavamat; kingid olgu praktilised, väikesed ja mitte väga kallid; eriti moekas on kinkida ise heegeldatud šokolaadtrühvleid või osta kodumaist käsitööd ja talutoitu.

Jõululaual on aukohal tänavu pigem vorst ja kapsas kui kallimad pipstükid... riided, mis seljas ja ehted, mis puul, võivad ka eelmise aasta moega kaasas käia.

Teine võimalus on pidada ökojõule. „Öko“ - seda võib sobitada nii kitsama eelarve kui säästva eluviisiga. Puu on päris, aga inimesed lähevad tema juurde, mitte ei kaksa jalalt ega kanna tuppa; parim kink on asi, mida endal enam vaja ei lähe, aga teisel võib-olla kulub marjaks ära; toit on eelistatult taimne (tööstuslik lihatootmine on keskkonnavaenulik), kehakate toimne.

Kolmas võimalus on jõulud üldse vahele jätta, nagunii on nad tänases kultuuriruumis oma tähenduse minetanud, muutunud järjekordseks tarbimispeoks. Selle asemel võiks raha kulutada odavreisile ja pageda külma eest soojale maale, palmi alla pikutama.

Mäletan oma lapsepõlvest jõule, mida ei tohtinud pidada ja pühi, mida peeti aegadel, kui midagi saada polnud. Ma ei mäleta, et keegi kunagi oleks otsustanud, et peame jõule küll, aga peame kuidagi... poolikult. Toome kuuse tuppa, aga võtame selle, mille naabrimees maipühade ajal maja taha viskas; sööme, aga soendame eilset hautist; peseme, aga jätame juuksed seebiseks...

Pühadeks valmistuti nädalaid; vanaema välgutas hilistel õhtutundidel vardaid ja ennelõunal, kui lapsed koolis, andis õmblusmasinale hagu; lapsed lõikasid-kleepisid ehteid ja kaarte; emad-isad seisid kannatlikult poejärjekorras... kõik see vaev oli osa põhjalikust ettevalmistusest, et jõululaupäeval saaks kogu pere rahulikult kokku tulla ja rõõmu jagada. Esimesest pühast kolmekuningapäevani käidi külas ja võeti vastu sõpru; käidi uisutamas ja pikematel suusaretkedel.

See ei ole lugu viletsast nõuka-aegsest lapsepõlvest, kus vars väljas keelatud pühi pidada ponnistati; ega ole ka lugu kliimamuutuse algusajast, kus lumi oli valgem ja hang sügavam; see on täiesti tavaline ilus lapsepõlvemälestus jõuludest, mis vääramatult ja suhteliselt ühtemoodi alati tulid. Ja kinnistasid teadmise, et pühadeaeg on eriline ja ilus aeg iseenesele ja oma lähedastele.

Olen üsna kindel, et kui keegi palub teil meenutada lapsepõlve talipühi või näiteks kahe aasta tagust jõuluaega, ei meenu teile esimesena saadud kingitused ja söödud road vaid ikka inimesed teiega koos, iga-aastased traditsioonid, mis on igas peres-, sõpruskonnas olla erinevad, aga igiomased, milleta õigeid pühi ette ei kujutaks. Ja siis see kõige tähtsam: tunne! Jõulutunne.

Nüüd kujutage ette, milline peaks olema säästujõulu tunne.

Nii julgengi soovitada, visake mõte säästujõuludest prügikasti ja võtke selle asemel piisavalt aega, et pühitseda valguse võitu pimeduse üle ja puhkuse võitu töörabamise üle. Kes leiab oma tunde hiies tulesid süüdates, kes kirikuvõlvide all armsaid jõululaule kaasa lauldes; mõnele tähendab see ahjusooja leiva lõhna, mõnele aga saabub tõeline pühademeeleolu koos punases mantlis muheda vanaga.

Mina lähen pühade ajal kindlasti „päris maale“, külla, kus paljudel pole tööd, aetakse läbi vähese rahaga, aga kus pole kadunud südameheadus ja austus maa ja inimeste vastu. Mul on kindlasti aega õhtuti lugeda lemmikraamatut - kõigepealt oma lastele ette ja siis iseendale... külla on oodata nii Lindgrenit kui Traati; me käime üheskoos metsaretkel ja teeme lõket; vaatame multifilme ja mängime lauamänge; vahepeal natuke vaidleme ka, kelle kord on nõusid pesta ja kes pistis nahka viimase piparkoogi.

Kingitused on tänavu võib-olla tõesti väikesed, aga eriti suured pole nad ju ühelgi korral olnud. Jõuluvana on ka inimene, mitte koormaeesel! Pidulaualt jääb ära mõni eksootiline hõrgutis ja kilone kalor, aga kaugelt tulnud kaunikene saastab keskkonda ja säilinud keskkoht kõnnibki kabedamalt ja kallist seelikukangast rebestamata. Võib-olla tõesti on meil siis säästujõulud... enese ja ümbritseva säästmise pühad. Et argipäeviks jõudu koguda.