Läbi aegade on just see luulerida kaunistanud mõnegi erakondliku kõnemehe avalikke etteasteid; aga on olnud selgrooks ka meie presidentide ja teadlaste tähtpäevakõnedele ja ettekannetele. Olen veendunud, et vähemalt korra aastas, emakeele päeval, kõlab Liivi „Minu erakond...“ paljude kooliaulate kõrgete lagede all. Selle luuletuseni jõudmine ei valmista raskust isegi viieaastasele. Piisab, kui ta mõistab guugeldada, trükib kahe näpuga sisse päringu „eesti keel“- ja esireas avanebki link just sellele luuletusele! Internet, mis äsja esitati ka Nobeli rahupreemia laureaadiks, on kõikvõimas. Temas on tarkust, rumalust, lubatut ja keelatut ja... keeleuuendusi. Internet ise on üks suur keeleuuendus, kui lubate mul teha meelevaldse üldistuse.
Üldine foon lubab meil rääkida eesti keele hääbumisest, kööki ununemisest (see on teadlik vihje Anna Haava 19.sajandi lõpus kirjutatud, suurepärase riimi ja rütmiga luuletusele „Köögis seisab...“), anglitseerumisest, slängistumisest, subkultuuristumisest jne. Tõsi see on, et mõnigi teos tõlkekirjanduse vilkuvast nimistust sunnib, temperamendist lähtuvalt, haarama taskuräti või prügikasti järgi (kontrollisin siinkohal üle verbikasutuse õigsuse: „järgi“ ja „järele“ on tihedamini korduvaid vigu keeletoimetaja laual).
Tõsi on, et emmessennis, feissbukis, tvitteris ja siin nimetamata sotsiaalmeediumides kasutatav eesti keel oleks justkui ühest teisest ajast ja kohast, igal juhul näib tal puuduvat suurem sugulus meie vaevalt paarsada aastat vana kirjakeelega, kõneldava eesti ühiskeele või kasvõi murdekeelegagi. See tundmatu, laenudest, lühenditest, uudissõnadest kubisev keel levib üha enam ka telefonikõnedesse, telesse, raadiosse, online-meediasse ja igapäevatrükkigi.
Noortel, kes üldlevinud arvamuse kohaselt ongi see kurja juur ja emakeele surm, pole internetist väljapunnitava keele massilise levikuga suuremat pistmist- televisioon, raadio ja ajalehed on infokanalitena nende jaoks vähetähtsad.
Eesti Inimarengu Aruanne 2008 räägib selget (ja enam-vähem grammatiliselt õiget) eesti keelt sellest, et sarnaselt Euroopale internetiseeruvad Eesti inimesed üha varasemast lapseeast alates. Levitame ja teeme omapoolseid lisandusi sellele „koledale keelele“ ikka meie, kohati juba keskealised tädid ja onklid, kes me püüdlikult suud ja sõrmi väänates püüame kah ajaga kaasas käia ja pälvida, slängides otse-eetris ja kodustades isiklikus keelepruugis „okei, davai, tnx“ sidesõnadena.