Ylle Rajasaar: Minu erakond on eesti keel!

 (20)
Ylle Rajasaar: Minu erakond on eesti keel!
---

Pealkirja sellele loole laenasin Juhan Liivi luuletusest „Minu erakond“: Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,/kas vabameelne, vana-, kodanlane,/kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,/kui ununeks üks erakond: mu eesti keel./ Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.

Läbi aegade on just see luulerida kaunistanud mõnegi erakondliku kõnemehe avalikke etteasteid; aga on olnud selgrooks ka meie presidentide ja teadlaste tähtpäevakõnedele ja ettekannetele. Olen veendunud, et vähemalt korra aastas, emakeele päeval, kõlab Liivi „Minu erakond...“ paljude kooliaulate kõrgete lagede all. Selle luuletuseni jõudmine ei valmista raskust isegi viieaastasele. Piisab, kui ta mõistab guugeldada, trükib kahe näpuga sisse päringu „eesti keel“- ja esireas avanebki link just sellele luuletusele! Internet, mis äsja esitati ka Nobeli rahupreemia laureaadiks, on kõikvõimas. Temas on tarkust, rumalust, lubatut ja keelatut ja... keeleuuendusi. Internet ise on üks suur keeleuuendus, kui lubate mul teha meelevaldse üldistuse.

Üldine foon lubab meil rääkida eesti keele hääbumisest, kööki ununemisest (see on teadlik vihje Anna Haava 19.sajandi lõpus kirjutatud, suurepärase riimi ja rütmiga luuletusele „Köögis seisab...“), anglitseerumisest, slängistumisest, subkultuuristumisest jne. Tõsi see on, et mõnigi teos tõlkekirjanduse vilkuvast nimistust sunnib, temperamendist lähtuvalt, haarama taskuräti või prügikasti järgi (kontrollisin siinkohal üle verbikasutuse õigsuse: „järgi“ ja „järele“ on tihedamini korduvaid vigu keeletoimetaja laual).

Tõsi on, et emmessennis, feissbukis, tvitteris ja siin nimetamata sotsiaalmeediumides kasutatav eesti keel oleks justkui ühest teisest ajast ja kohast, igal juhul näib tal puuduvat suurem sugulus meie vaevalt paarsada aastat vana kirjakeelega, kõneldava eesti ühiskeele või kasvõi murdekeelegagi. See tundmatu, laenudest, lühenditest, uudissõnadest kubisev keel levib üha enam ka telefonikõnedesse, telesse, raadiosse, online-meediasse ja igapäevatrükkigi. 

Noortel, kes üldlevinud arvamuse kohaselt ongi see kurja juur ja emakeele surm, pole internetist väljapunnitava keele massilise levikuga suuremat pistmist- televisioon, raadio ja ajalehed on infokanalitena nende jaoks vähetähtsad.

Eesti Inimarengu Aruanne 2008 räägib selget (ja enam-vähem grammatiliselt õiget) eesti keelt sellest, et sarnaselt Euroopale internetiseeruvad Eesti inimesed üha varasemast lapseeast alates. Levitame ja teeme omapoolseid lisandusi sellele „koledale keelele“ ikka meie, kohati juba keskealised tädid ja onklid, kes me püüdlikult suud ja sõrmi väänates püüame kah ajaga kaasas käia ja pälvida, slängides otse-eetris ja kodustades isiklikus keelepruugis „okei, davai, tnx“ sidesõnadena.

Facebookist leiab nii tele-kui raadiokanalite fännklubid, kultuuripealinna tegemised kui juhtiva meediaagentuuri töötajad- viimased, tõsi, on seal, sest neile on tehtud kohustuseks luua oma konto ja lisaks isiklike suhete edendamisele pidada kollektiivselt ülal ka agentuuri fännklubi. Loomulikult ei pinguta internetis keegi „vars väljas“ kasutada vigadeta kirjakeelt. Tunduks napakas ja sobimatugi, sest nagu koht, nõnda stiil. 

Kas meeldib või ei meeldi, asjad on sedamoodi, et nn. internetipõhine eesti keel on saanud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Enamasti me ei märkagi sms-i või e-maili keelevormingut, püüame kiiresti kätte saada sõnumi sisu. Meist on saanud sõbralikud ja empaatilised suhtlejad, kes tööalaseski suhtlemises ei ole kitsid smailide kasutamise või põukimisega. Ega emotikon tükki küljest võta!

Keeleteadlastel on, mida uurida. Keeleuuendajatel, mida uuendada. Kunstkõnelejatel on võimalus näidata oma oskusi, olla ajaga peaaegu onlainis kursis- sest kõik uurimustööd, teavikud ja sõnaraamatud on internetis vabalt saadaval. Tähelepanuväärseimaks saavutuseks võib pidada EKSS-i, eesti keele seletavat sõnaraamatut, mis on ühtviisi kiireks ja professionaalseks abimeheks nii koolijütsile kui ka keeletoimetajale.

Ma ei leidnud küll ühtegi uuringut selle kohta, kui palju on tänu internetile kasvanud noorte lugemishuvi või paranenud luuleoskus, aga küllap see suureneb sedamööda, kuidas emakeelne väärtkirjandus leiab tee e-raamatukogude lugemissaalidesse ja avatakse järgmine virtuaalne luuleklubi. Poogen.ee ligi kahest tuhandest kasutajast riputab sadakond igapäevaselt üles oma uudisteoseid ja tähelepanuta need ei jää. 

Et keegi ei arvaks nüüd, et ma kõik toimuva täiega heaks kiidan, siis olgu siinkohal kirja pandud mõned isiklikud tundmused: mulle näib, et keelerikkus on meid maha jätmas selles vallas, mis puudutab elusloodust ja rahvapärimust-teismelised ei tea näiteks, et nurmenukk on kikkapüks ja kratt tulesirr (paljud ei tee nurmenukul ja võilillelgi vahet), siis selle vaesumise põhjusi sotsiaalsete keelekujude pealetungist otsida oleks narr.

Mulle tundub, et ajalehtede online-küljed võiksid kiiremas korras palgale võtta keeletoimetaja, mu poolest paiknegu ta üsapuutri ja istekoht kasvõi Sao Paolos. Ja kui keegi kurdab, et häid pole saada, siis on ta laisk ja loll, sest emakeele päeva populaarsus, tuhanded luulekirjutajad üle maa, kõnevõistlused ja keelekilvad, lubavad järeldada, et eesti keele erakond on popim erakond Eestis.

Ja kui natuke otsida, siis leiaks online-pealik kellegi, kes tunneks kedagi, kes teab kedagi, kes oskab ilusat ja puhast eesti kirjakeelt, mida üks online ju ometi kasutama peaks. Et me keel säiliks elujõulisena.