Ylle Rajasaar: Meeste ja naiste palgalõhe on müüt

 (273)
Ylle Rajasaar: Meeste ja naiste palgalõhe on müüt
Ylle Rajasaar.Foto: erakogu

Paljuräägitud ja piketeeritud palgalõhe tundub olevat natuke pliiatsist imetud. Minul isiklikult pole nädala jooksul õnnestunud kohata ühtegi naist, kes nuriseks, et saab sama tööd tegevast meesinimesest oluliselt (või üldse) vähem palka.

Küsitlesin ka kümmetkonda tipp- ja keskastme juhti, meest ja naist, nii tootvas kui teenindavas sektoris — kas vastab tõele, et naistele maksate vähem kui meestele ja tööle võttes eelistate pigem mehi?

Üks küsitletutest, esindusliku kirjastuse tegevjuht, võttis teema vaimukalt kokku: meeste ja naiste palgaerinevus on samasugune müüt nagu see, et mehi erutab naiste punane pesu. Et puhas pesu, seda küll ja et praeguse hinnatõusuga palgad sammu ei pea, seda ka. Tööle aga võetakse inimene, keda parasjagu vajatakse, eeldusel, et tal on antud ametisse sobivad oskused, initsiatiiv, õpihimu, loomingulisus, lojaalsus ja veel rida omadusi, mis ühest inimesest hinnatud töötaja teeb.

Tihtipeale saab eri kandidaatide seast valiku tegemisel otsustavaks proovitöö tulemus. Tööandja valib töötaja ka lähtudes kollektiivist kui tervikust. Palgaläbirääkimistel mängitakse pigem lahtiste kaartidega — juba töökuulutuses antakse ülevaade palga suurusest, lisatasude võimalustest, boonussüsteemidest. Vahe tegemine soo, seksuaalse sättumuse või lemmiklooma alusel ei kuulu kaasaegse juhi töömeetodite hulka enam ammu.

Kollektiivi terviklikkusega arvestamine on vajalik, kuna ainuüksi professionaalsete oskuste pinnalt inimese tööle võtmine võib valusalt kätte maksta. Olen oma nahal kogenud.

On üpris raske leida head lahendust olukorras, kus inimene teeb oma tööd hästi, aga on sotsiaalselt ebaküps ning pikas perspektiivis viib alla kogu kollektiivi töövõime. Sa võid talle maksta kui tahes palju, tema iseloomuomadusi see ei mõjuta. Ühel mitte nii ilusal päeval hakkab ikkagi osa kaastöötajatest nurisema ebaterve töökliima pärast. Ja seda, et inimeselt võetakse töörõõm kollektiivi palgatud haakumatu tüübi läbi, ei ole paraku mingi raha või meelitusega võimalik kinni taguda. Rahulolematu töötaja lihtsalt otsib koha, kus saab rahus teha seda, mida tahab ja oskab, ka vähema raha eest.

Kurdame, et poliitikas, ettevõtluses, juhtivatel kohtadel on vähe naisi ja et naiste täita jäävad madalapalgalised töökohad. Poliitikaga on asi üsna selge — kui oled naine ja käisid valimas, siis küsi endalt, miks andsid hääle meespoliitkule? Uuringud näitavad, et ligi pool Eesti elanikest peab poliitikat meeste alaks, kuhu naistel polegi asja. Lisaks domineerivad meie ühiskonnas maskuliinsed väärtused. Politoloog Tõnis Saarts on öelnud, et naiste osakaal poliitikas tõuseb alles siis, kui ühiskonna hoiakud muutuvad. Seega, kui oled naine ja andsid oma hääle meespoliitikule, siis pole põhjust hiljem viriseda. Ise Tegi!

Ettevõtlikuse osas on naised ja mehed järjest võrdsemad, ehkki suurettevõtete tippjuhtide seas on mehi rohkem. Jällegi — üldine arvamus on see, et mehed saavad vastutusrikka valdkonnaga paremini hakkama. Kuigi tegu on järjekordse müüdiga, meeldib meile nii rohkem. Need naised, kes edukalt väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid juhivad ja meie majandust suures osas püsti hoiavad, meediapilti tihti ei pääse. Levinud müüdi kohaselt on viisakas hoida avalikkuse ees madalamat profiili ja seesama avalikkus huvitub pigem superstaarihakatisest kui edukast ettevõtjast.

Pole minagi mingi erand. Ma olen harjunud, et Eestil on (mees)president ja (mees)peaminister, et miinijahtijal jagab käske (mees)komandör ja lennuki kokpitis tõmbab kange (mees)piloot. Mulle meeldib töötada kollektiivis, kus juhtivaid rolle täidavad mehed (vähem möla, pikem samm) ja ei ole ma kuulnud, et mõni meie naistest kurdaks ahistamise või ebavõrdse kohtlemise üle. Tegelikult ei oleks mul mitte midagi naispresidendi või naispiloodi vastu, kui nad on tasemel ja teevad oma tööd pühendumusega.

Sookvootide rakendamise nõudmine või palgalõhe pärast piketeerimine tunduvad mulle tõelise tegevuse matkimisena senikaua, kuni puudub avalik laiapõhjaline arutelu teemal, kuidas me ise võiksime oma tõekspidamisi ja hoiakuid kaasajastada.

Autor on telesaadete produtsent.