Ylle Rajasaar: Lapsed ja õigus ükskõiksusele

 (34)
Ylle Rajasaar: Lapsed ja õigus ükskõiksusele
---

Seda lugu ajendas kirjutama üks paari nädala tagune vahejuhtum Tallinna city’s, Stockmanni kaubamaja juures. Tol varasel pealelõunal kõndisid kaks üheksanda klassi noorukit trammipeatuse poole. Ootamatult leidsid nad end kolme täiskasvanud mehe piiramisrõngast.

Nõuti poiste mobiiltelefone. Keeldumise peale suruti poisid vastu ostuparadiisi kiviseina, üks vingerdas end vabaks, teine sai korralikult naha peale ja jäi telefonist ilma.

See kõik juhtus Tallinna ühes käidavamas kohas, keset argipäeva ja sel lool oli kümneid pealtnägijaid.

Ometi tuli see lugu ilmsiks alles õhtul, kui korraliku ketuka saanud noormees kodus vanematele ära rääkima pidi, miks tal nina viltu ja silm sinine peas on. Ei, politseid ta ei kutsunud, sest ilmselgete narkomaani-tunnustega mehed oleksid sinise vilkuri kohale jõudes ammu kadunud. Ei, kelleltki abi ta ei küsinud ja keegi appi ei tulnud ka.

Või teine lugu: iga õppeaasta alguses käib koolidest üle pedikuloos. Ja pole vahet, kas tegu on noobli kesklinna- või väikese maakooliga, selle vahega, et maakoolis tõenäoliselt saadakse taudile varem piir panna. Tänavu on täimure tavapärasest pisut suurem, sest PuPu on vanemate rahakotis korralikult laamendanud ja mitte igaüks pole võimeline välja käima mitusada krooni dimetriini ja apteegišampooni peale.

Tervishoiuameti võimuses pole koole aidata, sest sotsiaalministeeriumi „hädade“ nimekirjast pedikuloosi ei leia. Maakoolides maksavad õpetajad kinni vaesematest peredest laste täitõrje, aga linnakoolides levib uus trend: jõukad vanemad annavad lapsele kooli kaasa kirja, et kui keegi nende järeltulijat näpuotsa (või täikammiga) puutub, saab ta kaela juristi ja halvemal juhul kohtuasja lapse ahistamise eest.

Kolmas lugu: miskipärast peetakse normaalseks olukorda, kus laps esimestel lasteaia-aastatel elab rütmis: kaks päeva aias, kolm kodus haige. Ka koolis tuleb tavalisest tihemini haigestumisi ette. Tööl käivate vanemate jaoks on selline olukord keeruline lahendada: haigele lapsele tuleb hoidja koju kutsuda või jätta suurem laps tundideks üksi põdema. Nii püütaksegi „väike nohu ja köha“ koduste vahenditega kontrolli alla saada ja saadetakse laps igal juhul kooli või aeda. Need lapsevanemad aga, kes arvavad, et nohu ja köha on tõsised haigused, pidagu oma lapsi eralasteaias või leidku talle alaline hoidja.

Nende kolme ja veel paljude sarnaste lugude ühisnimetajaks on minu meelest ükskõiksus. Meil kehtiks justkui ükskõiksuse presumptsioon: igaühel on õigus olla ükskõikne seni, kuni mure teda väga isiklikult ei puuduta.

Narkomaan peksab kesklinnas päise päeva ajal lapsi ja võtab neilt ära mobiiltelefoni?! Aga politsei statistika järgi ongi Tallinna kõige kriminogeensem kant kesklinn, ja seda just keset argipäeva. Kontormajade lahtised uksed ahvatlevad narkomaane ja vargaid sisse astuma ja võtma, mis silma jääb ja ära viia jõuab. Inimsummas on kerge taskust telefoni või õlalt käekotti virutada — ja otsi sa pärast nõela heinakuhjast! Miks peaks tavaline inimene tegelema pättide püüdmisega/märkamisega, kui isegi politsei ei suuda aidata?!

Täid minu lapse peas? Pole võimalik! Ja kui siiski, siis kodu selles küll süüdi pole. Süüdi on kool, kus pole seda, teist ja kolmandat; kooli koristaja, kes ei küüri oma küüsi tagurpidi ega aja luubiga satikate jälgi; ja loomulikult on süüdi need teistmoodi peredest pärit lapsed, kes igasugu jõledusi levitavad. Miks ma peaksin oma lapse pead profülaktika mõttes kammima või tegema tema pärast tervele perele tõrjet ja kodule suurpuhastust?! Kooliõde võib oma juukseid kammida niipalju kui tahab, minu võsukest ärgu ruineerigu!

See, et laps väikese nohuga koju jääb, ei ole lihtsalt võimalik. Esiteks on tal vaja koolis ja lasteaias programmis püsida, ehk õppida, õppida, õppida, et temast inimene kasvaks. Teiseks, las harjub igasugu pisikutega, seda tugevam ta edaspidises elus on. Meie kliimas on pidev nohu ja külmetus ju täiest normaalne kaasnähe, selle õnnetusega tuleb elada. Minu lapse nohu ei nakka, sest tegu pole viiruse, vaid külmetushaigusega. Ja ma ise ei saa töölt puududa.

Oma intervjuus saatele „Minu Eesti tegijad“ ütleb Telliskivi Loomelinnaku üks eestvedajaid Herkko Labi: „Ükskõiksus ja pealiskaudsus on meile probleemiks seni, kuni arvame, et inimesed meie ümber on võõrad. Kergekäeliselt jagame inimesed endasugusteks ja erinevateks, sõltuvalt, millise taustaga keegi on. Meile meeldib kritiseerida seda, mis on teistsugune; samal ajal ei taha me süveneda ja tihtipeale ei kuulagi me, mida teine räägib. Aga see, kui sa oled pärit teisest kultuuriruumist, kasvanud vaesemates tingimustes või teises linnas, ei õigusta sinu ükskõiksust teiste suhtes.“

Põhjenduse, miks on nagu on, leiab alati. Õnneks ei arva sugugi kõik meie seast, et ükskõiksus ongi üldtunnustatud käitumisnorm ega kipu seda teadlikult viisakusega segi ajama. Osa meist ikkagi sekkub, püüab päti kinni ja helistab politseisse, aitab kannatanu maast üles ja leiab ta lähedased, helistab kooli, ja pakub koristamisel oma abi; jätab haige lapse koju, sest peab lugu teistest inimestest ja hindab nende tervist enda omaga samaväärseks.

Küsimus on, kui suur on see osa, kes võtab vastutuse? Tõenäoliselt kasvatab iga „ükskõiksuse presumptsioonist“ vabatahtlikult loobuja seda ühisosa mitmekordselt: julgemad tulevad järele, järgmised teevad järele ja lapsed omandavad lennult.