Tegelikult ei usu ju keegi, et vanarahva ütlemist „paks laps, ilus laps“ tänapäeval tõsiselt võtta võiks.

Paari aasta taguse rahvusvahelise uuringu andmetel on Eesti 35 riigi seas 13-15 aastaste noorte ülekaalulisuse näitajatelt tagant kuues. Meie poistest on tüse iga kümnes, tüdrukute seas on see näitaja oluliselt kõrgem. Mure kehakaalu pärast kasvab teismeliseeas hüppeliselt, koguni kolmandik 15-aastastest tüdrukutest ei ole oma väljanägemisega rahul!

Tõenäoliselt ei söö ükski laps ennast vabatahtlikult paksuks. Kui jätta välja endokrinoloogilised haigused või harvaesinevad geneetilised põhjused, on ikka tegu tubli koduse tööga, ja juga juhime meie, lapsevanemad. Põhjusi, miks lapsel segamatult lastakse juba õrnas eas endale hammastega hauda kaevama hakata, on kahtlemata väga erinevaid.

Kõige tõenäolisem põhjus on krooniline ajapuudus, aga ka rumalus ja hoolimatus. Eestlane muretseb pigem oma töökoha kui tervise pärast, jätab vahele sooja lõuna ja vitsutab õhtul näljasena koju jõudes kõhu täis vorsti ja kartulisousti ja veab ennast otse teleka ette magama — sellisena kirjeldas mulle olukorda perearst, kelle sõnul on eestlaste toitumis- ja liikumisharjumuste muutmine üks raskemaid ülesandeid.

Kui täiskasvanuna on meil vaba voli ennast soovikohasesse kaalu süüa või langetada, siis kasvueas organismil see vabadus puudub: selleks, et normaalselt areneda, peab ta saama kätte kindla koguse mineraalaineid, vitamiine, valke ja süsivesikuid. Siin ongi koht, kus vanemad saavad oma lastele appi tulla ja eeskuju anda.

Mul ei ole üheselt sobivaid soovitusi, kuidas seda teha, aga meenub üks nõuanne: vähemalt üheks söögikorraks koguda kogu pere ühise laua taha ja võtta aega nii söömiseks kui koos olemiseks.

Koolile ja lasteaiale pole meil justkui midagi ette heita- koolitoiduprogramm, erinevad kampaaniad, raamatud ja lisamaterjalid on tasemel, lasteaia- ja koolitoidu kvaliteet hea. Tähelepanu pööratakse mitmekesisele ja tasakaalustatud toitumisele, jne.

Siin on aga üks „aga“ — ei saa sundida, kui laps ei oska kõndida. Kui tal puudub kodune kogemus, et jogurt on maitsev ja kommi asemel võib süüa õuna, ei anna mistahes strateegiliselt läbi mõeldud ja riigi poolt toetatud massteraapia soovitud tulemust.

Uuem psühholoogia, muuseas, jätabki kõrvale senise lineaarse käsitluse, kus iga käitumismustri taga on konkreetne põhjus ja soovitab last vaadelda pigem perekonna kui süsteemi osana: iga lapse taga tuleb näha isa ja ema. Seega, tahtes muuta lapse käitumist, tuleb muuta süsteemi. Aga „süsteem“, see oleme meie, lapsevanemad.

Tahan siiski uskuda, et me pole valmis muutuma tüsetündriteks üksnes seepärast, et kaubavalik siin on samasugune nagu Euroopas või Ameerikas. Sel suvel Eestis ringi liikudes nägid mu silmad rõõmuga, kuidas väikestes külades ja alevites sünnivad kohalikud roheturud ja toiduringid.

Lisaks lähikonnas kosunud porknate ja põssade potti ja pannile panemisele, pannakse ka usinalt teetähiseid ja aetakse, enamasti eurorahade toel, jõudsalt tervisespordi-rida. Nii Väike-Maarjas, Pajupeal, Kärdlas kui Raikkülas saab kilomeetrite kaupa joosta, kepikõndida, rulluisutada ja rattaga sõita. Minu Eesti mõttekodadest alguse saanud ideed rajada metsa alla suusarajad ja viidastada matkamarsruudid, on teoks saanud mitmel pool mandril ja saartelgi.

Keelefanatte kahtlemata rõõmustab Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat, kus sõnale „paks“ leiab rohkem kui paarsada eri vastet. Enamus neist, rohkem või vähem vaimukatest ütlemistest pärineb lastelt: „pekipakikene“, „umbselt sale“, „tünnivabriku mannekeen“, „niit nr. 10“ jne. jne- tüsedus on endiselt midagi tavapärasest erinevat ja pigem taunimisväärset.

Paks laps paistab silma. See on kahtlemata parem variant, kui ülekaalulisusse kui abstraktse „heaoluühiskonna“ väidetavasse paratamatusse sumbumine.