Ylle Rajasaar: Kirsberg, ma pole nõus su kuulsusejahiga minu mereväelasest poja arvelt!

 (266)
Ylle Rajasaar: Kirsberg, ma pole nõus su kuulsusejahiga minu mereväelasest poja arvelt!
Ylle Rajasaar.Foto: erakogu

9. septembril andsid Eesti mereväe baasi lipuväljakul sõdurivande paarsada noort madrust, teiste seas minu poeg. Sõduri baaskursuse läbinuna on igal noorel mehel oma siht.

Paarkümmend tublimat jätkavad ajateenistust Kuperjanovi pataljonis, nooremallohvitseride kursusel; osa mehi läheb divisjoni, sõjalaevadele teenima; osa jääb kaldateenistusse autojuhtideks, varustajateks või lahingrühma.

Aega teenivad mehed ei ole maailmast ära lõigatud, vabal ajal kasutavad nad internetti ning õhtuti vaadatakse ühiselt uudiseid. Ma võin vaid aimata, mis tundega on mu poeg ja tema kümned teenistuskaaslased viimase nädala ajalehti, lapanud online-meediat või millised meeleolud valitsevad messis “Pealtnägija” ja õhtuste uudiste ajal.

“Nõme lugu,” ütles poeg eile õhtul telefonis, “linnaloale enam normaalselt minna ei saa, kõiki vaadatakse nüüd ühtemoodi — ah, see on sealt mereväest. Mark täiega.”

Ega mul polegi talle lohutuseks öelda muud, kui anda lootust, et ajakirjanduse (saati sellise pealiskaudse “sõna sõna vastu” jaaritamise) elu on lühike. Täna teles, homme lehes ja ülehomme unustatud, sest massiivne infovoog matab meid iga päev enda alla. Selles, et kontrollimata kuulujuttude massililine paljundamine kogu meie kaitseväe ja riigi mainet tervikuna kahjustab, on pojal muidugi õigus.

Neid poisse, kes tahaksid ajateenistuse läbi teha mereväes, on märksa rohkem kui neid, kes sinna pääsevad. Miks see nii on, et üks teenistuskoht tundub ahvatlevam kui teine, ei oska ma öelda. Vaevalt et põhjus on üksnes eestlaste merelembuses või mereväe teist värvi vormis. Võimalik, et mereväel siiski ongi hea maine: siinne ohvitserkond on saanud hea koolituse, paljud piiri taga väljaõppe saanud mehed tulevad Eestisse ja jätkavad oma õpinguid ülikoolis või vastupidi — ajateenistuse läbinud mehed saavad ülikoolis hariduse ja tulevad tagasi mereväkke.

Meediasse jõuab kõmuline teave, et kuni kolmandik meie ohvitseridest võib kaotada pagunid. Sellel, miks seda tegelikkuses ei juhtu, pikemalt ei peatuta. See, et ühele tõelisele sõjaväelasele käib au pihta, kui ta midagi väljateenimatult on saanud ja ta igal juhul käitub nagu kord nõuab ning teenib oma kupud ausalt välja, ei ole ju teab kui apetiitne lugu, tõepoolest.

Meie mereväelased ja laevad (nii vähe, kui neid on) on teretulnud osalema rahvusvahelistel missioonidel ja pole veel kuulda olnud, et keegi miinijahtijate või staabi- ja toetuslaeva tööga rahul poleks. Vastupidi, missioonidel osalenud mehed edaspidi tööpuuduse üle ei kurda. Tean mõnda, kes, väsinuna pikkadest kodunt eemaolekutest, on vahetanud mereväemundri piirivalvuri oma vastu ning sõidab nüüd sisevetel ning rohkem neid, kes mereväele truuks jäänud ning rõõmuga uutele missioonidele kaasa lähevad. Ja neidki, kes jätkavad oma teenistust NATO liinis mujal Euroopas.

Või tuleks teenistust mereväes vaadelda kui hüppelauda välismaa kõrgelt tasustatud töökohtadele? Alles see oli, kui ameeriklased mitukümmend meie mereväe allohvitseri ja ohvitseri “üle maksid” ja erafirmasse tööle värbasid. See on ainult üks juhtum, mis jõudis meedia orbiiti seetõttu, et lahkumine oli massiline. Minejaid on alati olnud, tublisid pannakse tähele. Rahvusvaheliselt on Eesti mereväeohvitserid hinnatud spetsialistid. Nende osalusest rahvusvahelistes projektides aga meie meedia ei räägi, sest “lugu ei ole”.

Midagi on veel, mis mind selle loo juures häirib ja millele meedias seni pole suuremat tähelepanu pööratud. Kas te olete mõelnud, mis on selle lahmimise tegelikud tagamaad? Endise ohvitseri soov kehtestada mereväes kord, mis võimaldaks eeloleval suvel baasi territooriumil pidada Türi lillelaata ja anda talvel kai ääres seisvatel laevadel seltskonnatantsutunde?! Või siiski pigem soov pääseda võimalikult suurema käraga avalikkuse huviorbiiti ja sealt edasi poliitikasse, “teha soomlast”? Nooremleitnant Georg Kirsberg nimelt on MTÜ Põliseestlased juhatuse esimees ja visandanud muuhulgas vinge valitsemisprogrammi.

Mina ei ole oma riiki teeniva noore sõduri emana nõus selles kampaanias osalema. Ma ei ole nõus, et keegi lõikab meie poegade pealt poliitilist profiiti ja annab vastu kõikuma löönud eneseusu ja segased tunded. Oma riigi kodanikuna tahan ma näha õiglast kohtlemist nii neile, keda väidetavalt on ahistatud, kui neile, kes, ühtegi tõelist fakti esitamata, arvavad, et nad võivad tatti pritsida just selles suunas, kust tuul puhub ja nende pihta, kelle peale see parasjagu lendab.

Põlise eestlasena tahaks ma kindel olla, et meil, eestlastel, on ühine siht — kaitsta oma iseseisvust ja eneseväärikust. Uurimist juhtigu asjatundjad.

Autor on keskkonnaajakirjanik ja produtsent.