Ma ei leia, et kellegi intelligentsi või vaimse väärtuse üle otsustamisel oleks ainu- või esmamäärav mõõdupuu see, kas ta loeb raamatuid. Tean avara maailmavaatega inimesi, kelle lugemishuvi on väike või lausa olematu. Raamatute lugemist võivad asendada muud kultuurilise tegevuse, enese harimise ja maailma tundma õppimise vormid.
Üheks inimese hindamise mõõdupuuks on see, kui hästi ta teeb seda, mis on tema töö. Ei ole olemas „kõrgeid” ja „madalaid” elukutsed. Me ei ela enam 19. sajandil, kus aadlipreilil polnud sobilik tegelda näitlemisega. Tänapäeval ei ole enam vahet, kas oled hea luuletaja, hea näitleja – või hea puusepp, hea hambaarst. Kui oled hea, siis – respekt. Kui oled halb, siis – ilmselt tasuks ennast kokku võtta või leida uus elukutse. Ma ei kavatse väita, nagu oleks kirjanik mingi eriliselt peen amet või privilegeeritud seisus. Kõik tööd on võrdsed.
Hiljuti esitas kirjanike liit asjakohastele riiklikele instantsidele soovi, et kirjanikele loodaks suuremad ja tõhusamad sotsiaalsed garantiid, kui neil on praegu. Asi puudutab eriti haiguskindlustust, sest vabakutselisel kirjanikul sellist asja ei ole. Ta peab ennast kas tegema FIE-ks või astuma ikkesse mõne juriidilise isiku sotsiaalse vihmavarju alla. Aga kes siis kirjandust teeb, kui kirjanik peab suurema osa ajast näiteks online-uudiseid vorpima või pesupulbri reklaamlauseid välja mõtlema?
On ka kolmas võimalus – elada ilma haiguskindlustuseta, ja kui haigus tuleb, siis maha surra. Tean vähemalt ühte kirjanike liidu liiget, kes just nii tegigi. Ei hakkaks siinkohal pikemalt kirjeldama, miks on loovisikutel vaja suuremaid sotsiaalseid garantiisid. Mõtlemisvõimeline saab ise aru, ja eks sellest on juba ka pikalt kirjutatud. Ja madalalaubalisele töllmokale seda selgeks ei teegi.
Kuulake nüüd, madalalaubalised töllmokad
Minu edasine jutt puudutab just neid madalalaubalisi töllmokki. Ma ei oska teisiti – vähemalt mitte viisakamalt – nimetada kõiki neid anonüümseid, aga seda eneseteadlikumaid „maksumaksjaid”, kes pärast selle uudise teatavaks tegemist järsku leidsid olevat vajaliku minna võrguväljaannete kommentaaripindadele ja eritada sinna suuremal hulgal oma ajutegevuse resultaati. Kirjanikud on muidusööjad! Kobige tööle, võtke kellu kätte! Rahva raha raiskajad! Pange ennast põlema, paberimäärijad! Me ei ela enam kommunismis! Kes kapitalismis ellu ei jää, see ei peagi jääma!
Ah et kirjanikud on – muidusööjad? Rahva raha raiskajad? Selline jutt tuletab meelde valmi seast, kes laskis tamme all mulda tuhnides tõrudel hea maitsta, aga tammel suvatses lasta kah ennast nii-öelda põlema panna. Nimetamata oma tööd kuidagi ülimuslikuks, rõhutan siiski – ei ole võimalik teha kolme sammugi, ilma et ei puutuks kokku kirjanike tööviljadega. Kui just ei ela Sahara kõrbes või pimedas keldris.
Ei ole võimalik öelda: „Ma ei osta raamatuid, järelikult ei ole mul kirjandusega midagi pistmist.” On küll, ja lausa viisil, mis peaks kirjanikele tooma kogu ühiskonna enesestmõistetava tunnustuse. Kirjanik ei ole ainult raamatute kirjutaja. Kirjanik on väljamõtleja: lugude, sõnade, tegevuse, süžeede, ideede väljamõtleja.
Niisiis, lugupeetud rahva raha tulihingelised kaitsjad. Alustame sellest, et küsime: mille järgi teie lapsed lugema õpivad? Kas kodukino kasutusõpetuse järgi? Ei! Nad õpivad lugema kirjanike raamatute järgi. Selleks, et teie järeltulijad saaksid inimesteks, peavad nad veerima silpe Heljo Männi „Mõmmi aabitsast” ja õppima pähe Ellen Niidu „Rongisõidu”. Ma ei räägigi seda, mis toimub koolis emakeele tunnis. Ütlen vaid, et ilma kirjanike ja raamatuteta neid emakeeletunde ei oleks. Muide, ainult tänu sellele, et teile endile juhtus lapsena kätte „Mõmmi aabits” ja „Rongisõit”, oskate te nüüd ennast väljendada, vähemasti internetikommentaari tagasihoidlikus žanris.
Te kõik tarbite kirjanike geniaalsust
Vahest olite telesarjade „Wremja” ja „Kodu keset linna” püsivaataja? Äkki elate praegu kaasa telesarjadele „Õnne 13” ja „Pehmed ja karvased”? Paha lugu! Kui teil on olnud mingit kokkupuudet nende sarjadega, siis minge parem kohe õue ja nühkige ennast liivaga puhtaks, sest nende sarjade väljamõtlejateks, täpsemalt öeldes stsenaristideks on kirjanikud.
Ja kui võib-olla Kerttu Rakke ja Mart Juur ei tahagi ennast päris kirjanikeks nimetada, siis Andrus Kivirähk, Teet Kallas ja Toomas Kall on täiesti päästmatult kirjanikud. Igaks juhuks mainin, et igal tööpäeval paariteistkümnele tuhandele eesti lapsele meelelahutust pakkuva telesarja „Saame kokku Tomi juures” mõlemad stsenaristid kuuluvad ka kirjanike liitu.
Nii – nagu olete kuulnud, on varsti jälle oodata laulupidu. Loodetavasti teie, lugupeetud maksumaksja raha valvekoerad, sinna oma nelja jalga ometigi ei tõsta. Sest seal ei ole teil kirjanikest mitte kuhugi pääsu. Kui te heidate pilgu kavalehel laulupealkirjade juures olevale infole, siis leiate sealt oma suurimaks hämmelduseks rohkelt kirjanike nimesid. Just kirjanike poolt on kirjutatud väga paljude üldrahvalikult tuntud ja armastatud laulude sõnad.
Lydia Koidula, Juhan Liiv, Ernst Enno... Aga olgu, tuleme olevikule lähemale. Hando Runnel, Leelo Tungal, Ott Arder... Tahate ümiseda: „Seal, kus meri hülgehall...” või „Põhjamaa, mu sünnimaa...”? Talitsege ennast, sest need sõnad on välja mõelnud kirjanik Enn Vetemaa.
Aga ega te vahest lähegi nii kultuursele üritusele nagu laulupidu, eks ole? Ent pole teil paremat oodata ka õllesummerilt või Metsatöllu või Tanel Padari kontserdilt. „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...” – Hando Runnel. „Üle vainude valendav aur...” – Leelo Tungal. „Võta aega veidi ringi vaadata…” – Aapo Ilves. Kogu Vennaskonna ja Ruja repertuaar on teie jaoks välistatud, sest seal on enamik sõnu kirjanike kirjutatud – muide, Tõnu Trubetsky on ka kirjanike liidu liige. Nii et parem, kui te üldse muusikat ei kuulagi ja raadiot lahti ei teegi. Igal pool laiutavad rahvavaenlased.
Nii et, „maksumaksjad“, pange ennast põlema
Nii mõnigi teist siiski nagu ka loeks raamatuid? Sest kust muidu on pärit see pretensioonikas suhtumine, et eesti kirjanikud ei oskagi kirjutada. Teie loete siis vist tõlgitud kirjandust? Väga kena. Ent neidsamuseid tõlkeraamatuid tõlgivad nimelt jälle – kirjanikud. Tõlkimine on üks kirjanikutöö vorme. Okei, mitte iga tõlkija ei ole veel kirjanik. Kuid kirjanike liidu liikmetest tõlkijaid on tohutu hulk.
Kirjanikud kirjutavad ka näidendeid, mille põhjal tehtavatele lavastustele iseäranis suviti tormi joostakse. Loodetavasti teie siiski ei jookse? Kirjanikud tõlgivad isegi opereti- ja muusikalilibretosid. Nii et ei tasu sinnagi ära eksida. Käisite vaatamas filmi „Mina olin siin”? Kraapige siis pahameelest oma silmad kolba seest välja, sest see film oli tehtud kirjanik Sass Henno romaani põhjal. Kui teil aga on laps, siis kindlasti on teie kodu täis kõikvõimalikke Lotte-esemeid? Põletage need kohe, sest nende eest tuleb taas aitäh öelda kirjanik Andrus Kivirähule.
Aitab nüüd ka, mõte on selge. Igal pool, igal sammul, igas eluvaldkonnas leiab eest kirjaniku. Kogu ühiskond on täis kirjaniku mõtet, kirjaniku sõna, kirjaniku ideed. Rääkides eestlastest ja Eesti iseseisvusest – mis kandis veel võimsamalt ja täielikumalt läbi okupatsiooniaastate endas teadmist kunagisest iseseisvusest kui just raamatud? Mis roll oli siis „Nimedel marmortahvlil” või „Arbujatel”, pole teadjatele vaja tutvustada ja teistele ei viitsi.
Need, kes leiavad, et kirjanik on muidusööja, rahva raha röövija, kes peaks kätte võtma kellu ja minema kive laduma – need lihtsalt on nagu sead tamme all. Nad tarbivad ise iga päev lugematul hulgal kirjanike talenti ja geniaalsust, ilma seda teadmata. Ja kui siis kirjanikud soovivad riigilt endale tööks natuke paremaid tingimusi, et ühiskonda oma oskustega veel rohkem rikkamaks muuta, siis need pimedad mullastuhnijad ajavad kärsa üles ja ökitavad: pange ennast põlema!
Igati kontekstisiseselt õiendaks siinkohal ühe eksliku arusaama, nagu peaksid kirjanikud rääkima ainult siivsalt ja viisakalt, malbel ja looritatud häälel. Minul näiteks ei ole halvasti ütlemisega mingit probleemi. Ütlengi siinkohal: teate, kulla „maksumaksjad”, minu poolest võite hoopis teie ennast põlema panna.
