See, kes on rännanud maailmas, võib olla palju targem, kui see, kes istus kogu selle aja kodus tugitoolis ja luges raamatuid. Samas ei pruugi olla, sest maailmas annab ka kinniste silmadega ringi roinata. Näiteks Jules Verne, teadusliku fantastika rajajaid, ei lahkunud elu jooksul Prantsusmaa pinnalt. Teisalt jälle – on ka vahe, kas neelad nädalas seitse Nora Robertsi sopakat või loed selle aja jooksul läbi ühe asjaliku raamatu.
Üheks inimese hindamise mõõdupuuks on see, kui hästi ta teeb seda, mis on tema töö. Ei ole olemas „kõrgeid” ja „madalaid” elukutsed. Me ei ela enam 19. sajandil, kus aadlipreilil polnud sobilik tegelda näitlemisega. Tänapäeval ei ole enam vahet, kas oled hea luuletaja, hea näitleja – või hea puusepp, hea hambaarst. Kui oled hea, siis – respekt. Kui oled halb, siis – ilmselt tasuks ennast kokku võtta või leida uus elukutse. Ma ei kavatse väita, nagu oleks kirjanik mingi eriliselt peen amet või privilegeeritud seisus. Kõik tööd on võrdsed.
Hiljuti esitas kirjanike liit asjakohastele riiklikele instantsidele soovi, et kirjanikele loodaks suuremad ja tõhusamad sotsiaalsed garantiid, kui neil on praegu. Asi puudutab eriti haiguskindlustust, sest vabakutselisel kirjanikul sellist asja ei ole. Ta peab ennast kas tegema FIE-ks või astuma ikkesse mõne juriidilise isiku sotsiaalse vihmavarju alla. Aga kes siis kirjandust teeb, kui kirjanik peab suurema osa ajast näiteks online-uudiseid vorpima või pesupulbri reklaamlauseid välja mõtlema?
On ka kolmas võimalus – elada ilma haiguskindlustuseta, ja kui haigus tuleb, siis maha surra. Tean vähemalt ühte kirjanike liidu liiget, kes just nii tegigi. Ei hakkaks siinkohal pikemalt kirjeldama, miks on loovisikutel vaja suuremaid sotsiaalseid garantiisid. Mõtlemisvõimeline saab ise aru, ja eks sellest on juba ka pikalt kirjutatud. Ja madalalaubalisele töllmokale seda selgeks ei teegi.
Kuulake nüüd, madalalaubalised töllmokad
Minu edasine jutt puudutab just neid madalalaubalisi töllmokki. Ma ei oska teisiti – vähemalt mitte viisakamalt – nimetada kõiki neid anonüümseid, aga seda eneseteadlikumaid „maksumaksjaid”, kes pärast selle uudise teatavaks tegemist järsku leidsid olevat vajaliku minna võrguväljaannete kommentaaripindadele ja eritada sinna suuremal hulgal oma ajutegevuse resultaati. Kirjanikud on muidusööjad! Kobige tööle, võtke kellu kätte! Rahva raha raiskajad! Pange ennast põlema, paberimäärijad! Me ei ela enam kommunismis! Kes kapitalismis ellu ei jää, see ei peagi jääma!