Vot kolin kodust välja!

 (16)
Vot kolin kodust välja!
Foto: Ilmar Saabas

Igal inimesel on see otsus vaja varem või hiljem vastu võtta. Paljude jaoks on kodust välja kolimine kindlasti lihtne - vanemad toetavad ja suuremat muret pole. Minu kogemus aga nii kergete killast ei ole.

Olin tol ajal üsnagi põikpäine ja ära hellitatud 17-aastane tütarlaps, kui enda jaoks selle otsuse vastu võtsin. Mulle tundus, et vanemad piiravad mind liiga palju ja arvasin, et nii saan lõpuks teha seda, mida tahan. Kuna ka isaga ei olnud suhted just kõige soojemad, siis tuli see otsus minu jaoks lihtsalt. Esimesena rääkisin sel teemal õega ja kuna ma vanematele seda teatada ei osanud, siis tegi seda minu eest õde.

Üsna pea tuli mulle Tallinna lähedalt restoranist töövestlusele kutse. Tööks oli siis nõudepesemine, 12-tunnised tööpäevad ja graafikuks vaheldumisi pikk ja lühike nädal. Töövestlus läks ilusti ja samal päeval paluti mul jääda täispikale proovipäevale. Kuni lepingu sõlmimiseni pidin saama päevapalga kätte sularahas iga tööpäeva lõpus, nii mulle sobis.

Sealt hakkasid aga minu proovikivid pihta. Kuna elasin tegelikult Tartus ja tööle sain Tallinna, siis eluaset mul alguses ei olnud. Oli häid päevi, kui sain ühe või teise sõbra juures ööbida. Kuid oli ka halvemaid päevi, kus keegi mind aidata ei saanud ja ööbisin tänavail. Soojendamas käisin end Balti jaama kohvikus odavat teed juues ja "magasin" Vanalinna vaateplatvormide orvades. Kuna tööandja maksis mulle raha ainult esimese päeva õhtul ning väidetavalt pidid järgmised päevad kõik lepingu alla minema, siis töölt vabadel päevadel nälgisin.

Töö juures oli õnneks dušš, niiet pesemas sain seal käia. Ning tööl olles sain ka kõhu kenasti täis süüa. Mu uhkus aga ei lubanud vanematelt abi paluda. Kui kolisin suurte sõnadega välja, et saan ise hakkama, siis üritasingi vastavalt käituda. Sain lõpuks tunda kodutu elu ning üritasin kuidagi jalul püsida. Paar korda käisin ka kodus külas, kuid oma olukorrast ma seal ei rääkinud.

Minu olukord paranes kolme nädala pärast, kui sain õe sõbranna kaudu Lasnamäel üürida ühest korterist toa toa. Mul vedas, et raha tahtis ta alles kuu aja pärast, kui tuli kommunaalarvete leht. Olukord muutus veel keerulisemaks hetkel, kui sain aru, et minuga ei tehtagi seal restoranis lepingut. Kolm nädalat tööl käidud ja ei midagi. Kui üritasin uurida, mis toimub ja ütlesin, et ma tahaks palka saada, öeldi mulle vastu, et mul ei olegi midagi saada. Tööle ma enam ei läinud, kuid venna abiga sain siiski oma raha kätte.

Sealt maalt hakkas asi paranema ja sain täitsa iseseisvalt jalad alla. Kõige meeldejäävam öö oli minu jaoks Maarjamäel. See oli öö enne oma esimesse üürituppa saamist - suurte kottide, tekkide ja patjadega. Hea et vihma ei sadanud, kuid eriline oli see tõesti: lageda taeva all tekkide vahel tähti imetleda ja päikesetõusuga särades ärgata.

Ütlen ausalt, et ma ei kahetse seda. Elaksin selle kõik uuesti läbi, kui vaja, sest see kogemus pani mind maailma teise pilguga vaatama ja tegi minust hoopis teise inimese.