Võrkturundajad, ärge terroriseerige oma tuttavaid!

Althõlma liikuvad potid-pannid, toidulisandid ja muu imet tegev nänn pakub närvikõdi ning on arvatavasti tuttav enamusele meist. Veel hullem, kui võrkturundusega tegeleb mõni kaaskondne isiklikust tutvusringkonnast. Tüütus piire ei tunne.

Kummaline, et võrkturunduse teema pole kaotanud oma aktuaalsust viimase kahekümne aasta jooksul. Ikka leidub keegi, kes laseb end uinutada ajupesupropagandast ja ühineb kahtlase võitu müügisüsteemiga. Ei oma õigust kellegi valikuid hukka mõista. Ainus palve oleks, et hoidutaks tuttavate ja töökaaslaste terroriseerimisest. Poleks ju palju palutud. Kahjuks kingib tegelikus hoopis teist pilt. Kiire rikastumise soovis võetakse just viimaste närvid ette. Ime siis, et suhtlusesse ei teki jäine noot.

Süüvides asja sisusse, ei saa ma siiani aru, miks ma peaks kartulikoorijat või pudrukaussi, imerohtudest rääkimata soetama kellegi hõlma alt – pealegi tunduvalt kallimalt kaubandusvõrgus pakutavast.Jutt pähe määritava erilistest ja imesid loovatest omadustest pole sugugi veenev. Tarbijana külastan kauplusi vajaduspõhiselt ja ei tee oma ostuotsuseid hetke emotsioonidele tuginevalt. Veel vähem seepärast, et mul on kohatu tuttavale ei öelda. See on minu valik, väldiks vaid piinlike olukordi.

Õnneks lahtub võrkturunduse kammitsatesse langenute entusiasm kiirelt ja oma tulutoova karjääri äpardumist häbenetakse. Hiljem ei taheta toda eluperioodi  poole sõnagagi meenutada. Kahjuks võtab mõistuse koju jõudmine aega, aga seni kuni tõde pole teadvusesse jõudnud võib kaotadada enamiku sõpradest-tuttavatest. Viimaseid tagasi võita on ilmselt küllaltki keeruline. Pealegi, keegi ei tea vist kedagi, kes teaks inimest, kes oleks kotikaubandusega rikkaks saanud.

Omaette teemaks liigitub uute ohvritest müügimeeste värbamine. Tooksin kentsaka näite elust enesest. Võrkturunduse hierarhias veidi kõrgemale sattunud tegelinski marssis sisse matusebüroo uksest ja tegi ettepaneku sealsel klienditeenindajal ühineda käest-kätte toimiva pottide ja pannide müügivõrgustikuga. Põhjendus oli veenev – teil liigub siin palju rahvast, kellele võiks kaupa pakkuda, ikkagi teenindusasutus. Tahaks karjuda, tule taevas appi. Uskuge või mitte, tegemist ei ole sulepeast välja imetud anektoodiga. Elu on vahel värvikam kui meist keegi oskab ette kujutada.

Seepärast tasuks kainelt ja sügavalt mõtiskleda, kas ja milleks liituda ususektide taktikat viljelevate poolpõrandaaluste müügiorganisatsioonidega. Kahju võib ulatuda rahast lõpetades inimsuhetega.