Samuti ei ole olnud üliõpilaste toimetuleku küsimused ülikoolide huvide fookuses. Eriti okupatsiooniaja lõpupäevil üritasid ülikoolid tudengite kasvatamise, järelevalve ja ülalpidamise kulukaist kohustustest vabaneda. Ja õige ka. Ülikool on õppe- ja teadusasutus, mis ei pea tegelema hoolekandega.

Kes vajadusi hindab?

Päris lahus ülikoolide rahastamise ja juhtimise tervikpildist õppetoetuste või üliõpilaste finantseerimise küsimust lahendada ei saa, kuid siiski tundub otstarbekana hoida õppimine ja hoolekanne teineteisest sõltumatuna. See tähendab, et (õpi)võimekuse ja (toimetuleku)vajaduste hindamine ei peaks asuma samades kätes. Vastasel juhul võib hindajal huvide konflikt tekkida.
1990.–1991. aastatel Eestis taastatud-moodustatud üliõpilaskonnad (ja üliõpilaskondade üleriigiline liit) on kõik oma elu 20 aastat olnud valmis kõik üliõpilaselu sotsiaalpoolde puutuva enda kanda võtma. Kuid alati on leidunud mingi „aga”, miks ei ole saanud üliõpilaskondade majandamisele anda ühiselamuid, korraldamisele toitlustamist, jagamisele riiklikku sotsiaalraha. Sulev Alajõe initsiatiivil püüti aastal 1994 riigikogus üliõpilaskondade kohta isegi eraldi seadust tekitada, kuid saadikute enamikule tundus see liiga „vasakpoolne” ja kahtlane ametiühinguvärk, mida tuli tõrjuda, mitte toetada.

Ja nõnda polegi meil ühiskonnas konsensuslikku arusaama, kas, mis ulatuses ja kelle ülalpeetav üliõpilane on. Seaduse järgi täieõigusliku kodanikuna on tudengit raske, kui mitte võimatu määrata vanemate ülalpidamisele. See tekitaks ka automaatselt ebavõrdsuse, sest paljudel paraku ei ole töötavaid või sissetulekuga vanemaid, mõnel pole aga vanemaid ega perekonda üldse. Kui ühiskond soovib, et üliõpilane täiskohaga õpiks, eeldab ta ju automaatselt, et üliõpilane ei tööta, see tähendab on ülalpeetav isik. Kui mitte vanemate, siis järelikult riigi (omavalitsused ei tule siin oma praeguse tulubaasi ja võimekuse/võimetuse tõttu kõne alla). Riik praktiseerib ülalpeetavate jm sotsiaalkulude kandmist kas „kassade” (töötukassa, haigekassa) kaudu või otsemaksetena registri järgi (pension, lapsetoetus, vanemahüvitis). Üliõpilaste õppetoetuste maksmiseks tuleks seega kõne alla mingi uue riikliku kehandi (hariduskassa?) loomine või ülesande mõnele juba olemasolevale delegeerimine.

Ootamatu valik „vajaduspõhisuse” kasuks

Kõige lihtsam ja vähima halduskuluga lahendus on kõigi üliõpilaste võrdne toetamine taustast sõltumata. Selleks öeldakse majandusvõimalused puuduvat. Üliõpilaste praeguse üldarvu juures kahtlemata, kui makse ei raatsita natukenegi tõsta. Vaba raha nn laustoetamiseks võiks siiski tekkida mitmest allikast. Esiteks üliõpilaste arvu loomulik vähenemine demograafilistel põhjustel. Teiseks, ülikoolide õppetöö rahastamise ümberkorraldamine, pearahasüsteemist (ja sellega lahutamatult seotud riiklikust koolitustellimusest) loobumine mõne efektiivsema mudeli kasuks. Ja kolmandaks, riigil on seadusi ja maksukorraldust muutes võimalik alati ka erasektori raha liikumist oma soovide järgi painutada.

Viimane punkt on seotud nii rektorite nõukogu kui ka minister Jaak Aaviksoo arusaamaga, et õppetoetused peaksid olema „vajaduspõhised”. Üldiselt ei iseloomusta Eesti riiklike toetuste süsteeme „vajaduspõhisus”. Näiteks vanemahüvitis on vajaduste nõuetele koguni vastupidine, rohkem makstakse neile, kelle vältimatu vajadus väiksem. Muidu aga makstakse saaja taustast hoolimata võrdselt. Sellisel maksmisel on oma puudused, eeskätt see, et raha saavad ka need, kes seda hädasti ei vaja. Saajate suur hulk aga teeb iga supi lahjaks. Ometigi käib laustoetamine meie valitsusparteide ettekujutusega õhukesest riigist hästi kokku. Iga diferentseerimine, erandite tegemine on kulukas. Ja suuremat õiglust sellest ei sünni. Valitsuses eeldatav kodaniku nurjatud loomus, kalduvus võimaluse korral riiki petma asuda suurendab halduskulusid veelgi.
Kui aga siiski uskuda vajaduspõhise süsteemi võimalikkusesse, siis tuleks seda kohaldada kõigis riiklike toetuste kategooriates, mitte ainult õppetoetuste alal. Ideaalis tähendab see, et sotsiaalsüsteemi igas kaukas vabaneb rohkelt raha, mida praegu makstakse välja inimestele, kes seda hädasti ei vaja. Millised need on ja kuidas neid vajadusi defineerida, on siiski ülimalt keerukas küsimus.

Hoopis lihtsam ja turvalisem lahendus on jagada olemasolev raha ühtlaselt ja võrdselt väiksema hulga vahel. Teisisõnu, ehk peaks senisest rangemalt ja kitsimalt määrama ülikoolidesse pääsejate hulka ning alles seejärel otsustama, milline õppetoetuste süsteem sellele hulgale rahaliselt välja kannab.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.