Võõramaa mees, kelle tõi Eestisse armastus
„Tulin põhjusel, mida võib kõige lihtsamalt ja lühemalt kirjeldada sõnaga „armastus”. Kusagil pead elama ning abiellumine kellegagi teiselt poolt maakera õpetab, et valik on lihtne – siin või seal. Meie valisime siin...”
Õpetamine on igast küljest vaadatuna raske tegevus. Kas välismaalasena on äpardused altimad tulema?
„Tunnen tunde andes iga päev piinlikkust. Kogu aeg teen või ütlen midagi kohatut. Eelmisel aastal, kui ma õpetajate infotunnis kõigest aru ei saanud, oli eriti raske.
Nüüd juba tean, et sügisel toimub Eestis rebaste ristimine. Kuid esimesel korral olin täielikus hämmelduses, kui ühel päev tulid õpilased äärmiselt kummalistes riietes kooli. Kevadise lõpukella ja tutipeo ajal olin samasuguses segaduses. Mul polnud aimugi, et abituriendid „lõpetavad” kooli teistest varem. Ühendriikides midagi säärast ei praktiseerita.”
Mis hakkab silma, kui võrrelda Eesti ja Ühendriikide koolielu?
„Meil on väga palju erinevaid haridussüsteeme, igal osariigil oma. Ise käisin Minnesotas Redwood Fallsi linna keskkoolis. Seal on õpilase elu kooliga tihedalt seotud. Kohale võib tulla juba enne koolipäeva algust. Kui mängisin džässbändis, korraldasime proove enne tunde. Pärast tunde toimus klubi-, muusika, teadustegevus jms. Koolis võis olla varahommikust hilisõhtuni.
Eelmisel aastal oleksin ma öelnud, et Eestis on sellised tegevused kõik koolidest eemal. Nüüd, kui hakkan koolielust juba rohkem osa võtma, keelest aru saama, kolleegidega ning olukordadega kohanema, mõistan, et lapsed on siiski koolis tegusamad, kui ma mullu arvasin.
Koolikatsed on täiesti uus kogemus. Meil on kolm väikest last ja vanim tütar peaks minema nüüd kooli, mistõttu puutume sellega kokku. Ma ei oska öelda, kes on selles pöörasuses kõige hullem. Vahel tundub, et omavahel konkureerivad laste asemel nende vanemad. Usun kvaliteetharidusse, kuid lastel peab olema lapsepõlv.”
Aga rääkides enda õpilastest?
„Kõige kummalisem tundub komme, et õpetaja klassi tulles tõustakse püsti. Esimest korda lõi see mind täiesti pahviks. Küsimusele, miks nad seda teevad, vastasid õpilased, et nad ei tea, austuse avaldamine on sümbol. Kas õpilane tõesti õpetajat austab, pole tähtis. Õpilane võib päev otsa püsti seista ja õpetajat ikka mitte austada.
Teisalt šokeeris mind see, kui vabalt siin teatud asjadesse suhtutakse. Erinevalt Ühendriikidest Eesti kool õpilase eraelusse kuigivõrd ei tungi. Mul räägivad õpilased klassis avalikult pidudest, kuidas nad jäid tänaval magama jne. Kui Ühendriikides õpetaja õpilase suust midagi säärast kuuleks, võtaks kool viivitamatult midagi ette.”
Inglise keel on ka põhiline meediakeel ning just sellega puutuvad eesti lapsed eriti tihedalt kokku. On seda tunda?
„Mõjutused sõltuvad väga sellest, millist meediat tarbitakse. Me kõik teame, et arvutite vahendusel suhtlemine on arendamas välja täiesti uut keelt. Inglise keele tunnis ei kasuta õpilased enam täislauseid, milles on alus ja öeldis, ka ei armasta nad punkte ega suurt tähte. Eesti keele õpetajad on rääkinud sama.
Siin teeb mind kurvaks või ajab endast välja ingliskeelsete vandesõnade kasutamine. F-sõna on väga tavaline. Õpilased nähtavasti ei mõista, mida kõik nende öeldu inglise keeles tähendab. Kui nad vaid mõistaks nende sõnade koledust!”
Mis mulje on riigieksamid jätnud?
„Inglise keele riigieksam on väga raske. Lapsed lähevad eksamite tõttu tõsimeeli peast segi, see tekitab neis tohutut stressi. Eelmisel aastal olid õpilased eksamite eel ikka väga mures. Ütlesin neile, et elu pole eksam. Nemad vastu, et on küll. Mõistan vajadust testida teadmisi, kuid nii võib jõuda olukorda, kus eksamid kahjustavad või pärsivad õpilast.”
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
