Vooglaid: väike rahvaarv pole takistus
Ülo Vooglaid: Rooma Klubi on koondanud juba oma asutamisest alates inimesi, kes on ühest küljest suutelised ja teisest küljest huvitatud sellest, et näha tulevikku ja üheskoos avastada tegurid, millest see sõltub. “See” ehk võimaluste kasutamine ning ebameelduvuste vältimine.
Ma ei näe üldse seda “vennnaskonnaks” kujunemise ohtu, sest esiteks ei ole ta salastatud, vaid avalik. Teiseks on ta tegevus avalikustatud ja tegevuse tulemused on avalikustatud.
gloria: Kuidas te kommenteerite seda, et nn. pildiskandaali kajastab meedia vaid selle pinnapealsel kujul (kas tulistamine on ilus, kas valetas, kas peaks tagasi astuma), mitte selle loo taktikalisi tagamaid (kellele kasulik, kuidas kavatsetakse ära kasutada, missugused plaanid opositsioonil jne.)
Ülo Vooglaid: Rooma Klubisse see küsimus muidugi ei puutu. Kuid ma ei ütle ühtlasi, et ühiskond võiks normaalselt funktsioneerida, kui kõlbelised alused alt ära murenevad. Ega ka looduskeskkkond ei saastu inimese tõttu, vaid inimese vääritu käitumise tõttu. Nii ka sotsiaalne, vaimne, psüühhiline keskkond.
Kahtlemata oli see ebaeetiline tegu, kõlbeliselt korrektne inimene nii ei tee ja kõik. See ei sobi isegi mitte naljaks.
Mis puutub järeldustesse, siis see on nende küsimus, kes on vääralt käitunud. Puhtteoreetiliselt ütlen nii, et naabrinaise akna katki löönud poiste käest eeldatakse kolme sammu: esiteks tunnistamist, et see on inetu tegu. Teiseks paluvad andeks ja kolmandaks peavad lubama, et nad enam selliseid asju ei tee.
Pealtvaataja: Mis on Eesti Rooma Klubi eesmärk? Kuidas on neil võimalik muuta tegelikkust? Lihtsalt jutuajamisega, “mõtlemisega”, ei tee ju tänapäeval midagi ära — on vaja poliitilist tuge, et midagi saaks tehtud. Seega tekib vastuolu teie ütlustes, kus mainite, et pole vaja vanamehi (peate silmas eelkõige vist poliitikuid) lihtsalt juttu rääkima?!
Ülo Vooglaid: Eesmärk on sama, mis Rooma Klubil ka teistes riikides üle maailma: teadvustada uutest võimalustest ja ohtudest avalikkust, luua mõttekonstruktsioone selle kohta, mis lubaks võimalusi kasutada.
Tegelikkust aga muuta ei saa, pole kusagil saanud ega saa ka hiljem. Me võime avalikustada seoseid ja töötada avaliku teadvuse kaudu. Rooma Klubi ei saa asendada valitsust või valitsusasutusi.
DELFI: Kas seltskond vastab sellele eesmärgile? Autoriteet ja mõjukus ühiskonnas jne…
Ülo Vooglaid: Eesti Rooma Klubi on vaid asutatud, asutajaliikmetel on ühtlasi õigus paluda RK-sse aktiivselt osalema kõiki, keda nad peavad sobivaks.
Liige peaks olema pädev mingis valdkonnas, suudaks oma mõtet korrektselt vormistada ja suudaks vastutada selle eest, mida ta räägib, mõtleb ja soovitab. Haridustsensust ei ole. Kooliskäidud aastate arv ja haridus ei korreleeru.
DELFI: Mis peab Rooma Klubist eemal hoidma päevapoliitilise d vaidlused, kas ainult osalejate eetika? Kes näiteks hoiab ära praeguse pildiskandaali sassis suhete
ülekandumise klubisse?
Ülo Vooglaid: Savisaar kuulub Eestis paraku nende inimeste hulka, kes on professionaalselt tegelenud tulevikuga. Omal ajal keskendusid nad koos Lembit Valdiga aastaid sellele teemale.
Mis puutub poliitikute tülitsemisse, siis neil on ruumi küllalt väljaspool klubi. Esialgu ei ole küll märke, et nad riigi ja rahva huvi ajaksid segamini erakondlike huvidega. Riigi ja rahva huvid aga ei ole erakondlikud huvid. Annaks õnne, et nad ei rahva huvidega vastuolus.
PEETER PAUL: a) Linnar Priimägi on välja toonud küsitavuse, et kuidas saab eliit ennast ise koostada, eliit peaks ju välja kujunema. Rooma klubi kogunes mõneti kummaliselt — tuli mõte ja tundub, et edevamad pääsesid löögile. Milline on liikmeskonna seljatagune ehk vaimne pagas, mitte niivõrd isegi midagi otsustama, aga isegi arutama? Milline on klubi liikmeks olemise eetiline standard — IQ, teaduskraad või ?
Ülo Vooglaid: Mis puutub eliiti, siis RK ei pretendeeri sellele, et ta koosneks eliidist. RK-s on inimesed, kes ei pea paljuks töötamist riigi ja rahva huvides, pidades silmas neid probleeme, mis on maailmas tervikuna tekkinud. Eestis ei saa lahendada küsimusi, mis on Läänemere ruumis tervikuna.
Aga me ei asenda ei Teaduste Akadeemiat ega ülikoolide teadusnõukogu. Need nõukogud jäävad oma ülesandeid täitma hoolimata Rooma Klubist.
Pädevus osalemiseks ei eelda mitte niivõrd erialase või kutsealase kompetentsuse pinnalt, vaid on veel enam kõlbeline.
DELFI: “Pädevus osalemiseks ei eelda mitte niivõrd erialase või kutsealase kompetentsuse pinnalt, vaid on veel enam kõlbeline.”
See eeldaks ikkagi, et näiteks poliitik, astudes Rooma Klubisse, astub ühtlasi kõlbeliselt teisele tasandile.
Ülo Vooglaid: Minu meelest on praegusel etapil Eesti Rooma klubis kõige aktuaalsem küsimus sellest, kuidas teadvustada igal regulatsioonitasandil, et õiguste ja kohustustega midagi otsustada kaasneb ka vastutus sellest, mis kaasneb ja ka vastutus sellest, mis tegemata jääb.
Number üks küsimus on teadvustada vastutus ja see avalikustada.
Sander Mägi: 1. Kas te oma aruteluteemasid ja järeldusi ka kusagil netis avaldate või millisel viisil te avalikku teadvust mõjutate?
2. Millistest allikatest te infot saate (Ajakirjad, ajalehed, raportid?)
Ülo Vooglaid: 1. Jah, päris kindlasti, aga see kõik on lahendamisel. Tuleb arvatavasti oma lehekülg ja avalikustame nii probleemid, tagamaad kui andmestiku.
2. Infoallikaid on igasuguseid. Kahjuks ei ole läbi viidud uuringuid, loodame et õnnestub ka mingeid uuringuid korraldada. Väga informatiivsed on eksperthinnangud. Eksperthinnangutele tuginedes on võimalik Delphi (Itaalia matemaatik) meetoditele tuginedes väga usaldatavaid tulemusi saavutada.
Sander Mägi: Kas Eestil on võimalik saada maailma tipp-riigiks näiteks tehnoloogia alal?
Ülo Vooglaid: Põhimõtteliselt muidugi, miks mitte. See, mis ideed idanema lähevad, ei sõltu rahvaarvust.
Väike rahvaarv ei takista midagi, ainult sõjavägi eeldab kriitilist massi. Einstein imestas, et milleks teadlastel nii palju pabereid. Albert kirjutas paberossipaki peale kõik oma tähtsamad tööd.
DELFI: Mida ütlete Friedmani ja teiste sarnaste järgijatele, kas kapitalism iseenesest suudab arengut reguleerida, ilma resursse ära hävitamata?
Ülo Vooglaid: Kapitalism on muidugi regulatsioonisüsteem, mis lähtub otootmisvahendite eraomandist. Muidugi võib juhtuda, et inimesed selle produkti loomisel osalevad, ei saa kaasa rääkida produkti kasutamise osas ja see (toode) võib pöörduda nende enda vastu, muutuda tegijatele vaenulikuks jõuks.
Kui see ilmneb, võib tekkida väga ohtlikke sündroome. Ehk ühed ei taha ja teised ei saa vanaviisi elada.
DELFI: Mis on siis kõige levinumad ideed, mis siis “päästaksid maailma”?
Ülo Vooglaid: Rooma Klubi on etendanud kolossaalset osa maailma arengus ning ära hoidnud mõndagi halba.
Ehkki me teame, et kokkuleppele jõudmiseks mitte saastada vms. väga raske. Aga sellepärast peabki püüdma, alternatiiv kokkuleppele on häving.
DELFI: Kui suureks enda tulevikku siis ennustate, et vältida “klaaspärlite veeretamist”.
Ülo Vooglaid: Sellele küsimusele mina ei tahaks üldse vastata, seda tulevik näitab. Sõltub, kas me suudame avalikustada oma tarkuse ja kas rahvas hindab tarkust. Asutusi, kus on teaduspotensiaal kõrge, on Eestis teisigi, aga nende toime riigi ja rahva arengule on üpris tagasihoidlik.
Meie praegune seltskond: humanitaarid, täppisteadlased, loodusteadlased, ärimehed, poliitikud, põllumehed on kõik kutsutud.
