Voldemar Kolga: Andrus Veerpalu kui (müütiline) kangelane
Peamine küsimus ongi, miks foon on muutunud nii suureks ja võimsaks. Mis peab olema figuuris ehk Veerpalus, et välja teenida nii suur toetus?
Tavaliselt peetakse kangelaseks suurte võimetega inimest. Kangelaseks olek on samas alati seotud kellegi teisega — Jumala, riigi, rahvaga jne. Lahingus langenud meest peab keegi nägema, et ta saaks kangelaseks.
Praegu loob kangelasi ja antikangelasi meedia, kes on sel puhul „teise“ rollis. Ka Veerpalu võib käsitleda selles võtmes. Praegu kirjutataksegi inimestest, kellel on olnud suurem või väiksem kokkupuude Veerpaluga, alates Alaverist ja lõpetades Norra suustajatega.
On aga olemas hoopis teistsugune arusaam kangelasest, mis sobib paremini Veerpalu juhtumi analüüsiks. See arusaam kuulub müütide uurijale Joseph Campellile ja on hoopis avaram kui eelmine ettekujutus kangelasest. Tema kontseptsiooni järgi on kangelane inimene, kes lahkub igapäevasest elust, et võtta ette reis erilisse maailma, võtta vastu uusi väljakutseid, ületada enda hirmusid ja selle tulemusena saada mingeid autasusid, et neid hiljem jagada kangelase kogukonnaga, tema rahvaga.
See arusaam on meile lähedasem kui esimene, kuna kõik me osaleme elureisis, et leida ennast, et teha kindlaks, kes me oleme ja miks me oleme just siin, mitte kusagil mujal. Reis on inimese arengu metafoor.
Kangelane ongi eriline inimene, kuna lahkub igapäevasest elust, et võtta ette eneseavastuslik reis. Veerpalu ei elanud pikka aega tavalist elu. Ma ei räägi ainult võistlustest ja suusalaagritest kaugel kodus. Ta oli mees, kes pidas tänu sponsorahadele üleval kogu meeskonda, mis on juba iseenesest ebatavaline. Tavainimene ei saa mingeid sponsorrahasid, vaid käib lihtsalt tööl, et õhtul olla koos perega kodus ja telerit vaadata. Kangelase elureis on hoopis teistsugune. Ta peab tippu jõudma, saama medaleid suurvõistlustel. Kui ei saa esikohti, siis ei ole sa tõeline kangelane.
Campelli järgi teeb kangelasest kangelase see, et tema võitudest saab osa tema kogukond, tema rahvas. Kangelane ei tegutse kusagil nurgas. Meie rahvas on istunud aastaid teleri ees, et saada osa kangelase tegemistest suusaradadel. Kaasaelamise ajal toimub alateadlik samastamine kangelasega. Hakkad elama kangelase elu, mõtled tema mõtteid, elad üle tema edu ja ebaedu.
Ja mis on juhtunud seeläbi, et oleme elanud Andrus Veerpaluga ühte elu? Igaühes meist on tükike Veerpalu kangelasest!
Kangelane on inimeste poolt loodud konstrukt. Mõni võib lausa tunda ennast Veerpaluna. Sellise arusaama valguses pole imestada, et tuhanded inimesed (väikesed Veerpalud) on asunud suure Veerpalu kaitsmisele nii Facebookis kui ka lausa füüsiliselt (idee teha inimkett Tartust Otepääle).
Veerpaluga samastumisele on kõvasti kaasa aidanud Veerpalu psühholoogiline lähedus stereotüüpsele eestlasele. Tõeline eestlane, nagu Veerpalugi, kehastab töökust (1), ei räägi midagi üleliigset, ei hoople, on tagasihoidlik, introverteeritud (2), hoidub eemale pahelisest meediast (3) ja last, not least, on aus ja tõsimeelne (4)…
Ma arvan, et just viimases Veerpalu omaduses kahtluse alla sattumine on tekitanud tõelise pöörise rahva seas. Paljud meist, alates lastest kuni eakate inimesteni välja, on valmis seisma Veerpalu eest. Alateadvuses immitseb hirm, et kui Veerpalu jääb süüdlaseks, siis oleme me kõik mingil moel süüdlased. Negatiivne lahendus paneks kahtluse alla kogu rahva kõlbelise pale.
Lõpuks leian, et vaatamata olukorra dramaatilisusele ei ole arukas tunda kollektiivset süütunnet ja kütta ennast üles suurte aktsioonidega. Eestlane on alati toiminud tasa ja targu ega pole kippunud barrikaadidele. Pealegi võib see ühisrinne jätta välisvaatlejale imeliku mulje.
Autor on eesti psühholoog.
