Võlanõustaja: Lõhkilaenamine on vastutustundetu
1. Kui suur osa sissetulekutest on mõistlik laenude tagasimakseteks maksimaalselt kulutada?
Üldiselt mitte üle 40 protsendi netosissetulekust.
2. Kas laenuotsuseid tehes tasub sissetulekute hulka arvestada honorare,
preemiaid jm mitteregulaarseid tulusid?
Arvestama peaks ikka vaid regulaarselt laekuvate sissetulekutega.
3. Mida te arvate kliendist, kes on suutnud võtta laenu kokku 80
protsendi ulatuses oma töötasu(de)st? Kas sellist laenamist võib pidada
vastutustundetuks?
Kõik oleneb konkreetsetest asjaoludest. Oluline on teha vahet, kas kliendi sissetulek on näiteks oluliselt vähenenud ja laenumaksete proportsionaalne osakaal seetõttu muutunud nii suureks, või on inimene siiski üle tarbinud.
N-ö lõhkilaenamist võib pidada vastutustundetuks, aga samuti taunin ma sellist laenu andmist.
4. Mida te sellise võlakoorma alla sattunud kliendile soovitate?
Tegelikult on vaid kolm võimalust olukorra lahendamiseks:
1. vähendada väljaminekuid
2. suurendada sissetulekuid, sh müüa vara
3. pidada läbirääkimisi võlausaldajatega võlasumma vähendamise (intresside-viiviste, sissenõudekulude jmt arvelt) ning talutava maksekokkuleppe sõlmimise osas
5. Kas te kuulete ülelaenanud klientidelt tihti seletusi a la "mul oli
psühholoogiliselt raske periood"?
Igal tagajärjel on oma põhjus (olnud). Ükski klient ei ole laenu võtnud ilma põhjuseta. Iseasi, kas need põhjused on objektiivselt arusaadavad. Tegelikkus aga ongi subjektiivne, st iga inimene näeb, tunnetab, tõlgendab asju ja olukordi erinevalt.
Mida ma tegelikult tahan öelda, on see, et võlanõustaja ülesanne on eelkõige siiski püüda inimest mõista ja aidata tal tekkinud raskused ületada. Loomulikult ei saa ega tohigi igasugust käitumist õigeks mõista, aga paljas ühekülgne hukkamõist ei aita klienti ka edasi.
6. Kui palju esineb ülelaenamist nn rikaste ja edukate hulgas ja kas nad
ka teie klientideks tulevad?
Võlanõustaja klientide hulka kuulub ka inimesi, keda te nimetate "rikasteks ja edukateks", kuid nad moodustavad vähemiku. Arvatavasti on nende (võla)probleemid enam juriidilise iseloomuga. Võlanõustamine aga on eelkõige siiski sotsiaalteenus, mis käsitleb inimese eluolu kui tervikut ning võlad moodustavad sellest ühe osa.
