Võib-olla oleks targem homoseksuaalid rahule jätta?
“Aga kui mu tütar armub oma sõbrannasse?” Erinevalt välismaalasest väimehest, mustanahalisest trennikaaslasest või moslemist kolleegist ei suuda korralik eestlane sellist väljakutset parima tahtmisegi juures alla neelata. Tuld neile närakatele! Keelatud on olla teistsugune kui mina!
Homovastaste argumentide hulka kuuluvad tavaliselt väited, et loomad nii ei tee, sest looduses pole nii ette nähtud, et püha perekonna eesmärk on järglaste saamine ning et omasooliste läbikäimine on igas mõttes tupiktee.
Vaatleme siis, mis toimub seksuaalsuhete vallas loomariigis. Ja uurime teadlaste töömailt, mida võiksid leitust järeldada ja õppida inimesed.
Loomad pole inglid
Loomade käitumist uurivad bioloogid on ammu leidnud, et homo- ja bisuhted ning soovahetusmängud on loomariigis vaat et levinumadki kui inimühiskonnas.
Kuigi varasematel aegadel neid teemasid teaduses eriti ei käsitletud, sest seda taunis usk ja eetika, avaldas Kanada teadlane Bruce Bagemihl juba 1999. aastal kuulsaks saanud raamatu “Bioloogilised uperpallid: Loomade homoseksuaalsus ja looduslik mitmekesisus”*, milles ta näitab, et homoseksuaalset käitumist on täheldatud ligi 1500 liigil solkmeist inimahvideni välja.
Ligi 500 liigi näitel on teadlased homoseksuaalsuse avaldumise aga suisa detailselt dokumenteerinud.
“Tänapäeva biolooge ei eruta enam küsimus, kas homoseksuaalsust ka loomadel esineb, kuna see on ammu tuntud fakt, vaid just see, miks looduslik valik pole seda kui näiliselt kahjulikku tunnust kõrvaldanud. Vähe sellest – miks see nii sage on?” püstitab küsimuse Tartu ülikooli zooloogiaprofessor Raivo Mänd.
Männi sõnul on homoseksuaalsuse põhjustajana kindlaks tehtud nii kindlaid geenimutatsioone (ehk geneetilise materjali pöördumatuid muutusi) kui ka keskkonnamõjusid (näiteks samasooeelistus kujuneb mõne liigi isastel välja siis, kui nad sulguvad üksnes isastest isenditest koosnevasse seltsingusse – nn vanglaefekt). “Ka inimestel on ju välja selgitatud seksuaalse orientatsiooni tugev pärilikkus ning avastatud konkreetseid erinevusi eri seksuaalse orientatsiooniga inimeste aju teatud osade talitluses,” lisab Mänd.
Ajus teatud erinevused
Juba 1991. aastal ilmus teadusajakirjas Science artikkel, kus kirjeldati erinevust homo- ja heteroseksuaalsete meeste aju ühe struktuuri – hüpotalamuse ehituses. Kuigi selle artikli vettpidavust on mitmed uurijad hiljem küsimuse alla seadnud, tuli ligi 30 aastat hiljem järgmine märk Rootsist, kus asja uurinud teadlased näitasid, et heteromeeste ja lesbinaiste aju on sarnased, täpselt samuti nagu homomeeste ja heteronaiste oma. Artikkel ilmus 2008. aastal Ameerika teaduste akadeemia toimetistes. Sama aastanumbri sisse mahtus veel teinegi publikatsioon, milles veel üks Rootsi uurijate grupp näitas, et suguhormoonide esilekutsutud ajutegevuse muutused, nagu soospetsiifiline lõhnade tajumine jms, on omavahel sarnased just geimeestel ja heteronaistel ning vastavalt lesbinaistel ja heteromeestel.
Mis plaanid emakesel loodusel homoseksuaalsusega on?
“Kui varem on homoseksuaalsust enamjaolt käsitletud “looduse eksitusena”, millel ei saa olla mitte mingit bioloogilist eelist, kuna see ei taga järglasi, siis homoseksuaalsuse kahtlaselt sage esinemine paljudel loomadel – miks see siis ometi ei kao? – on viimastel aastatel sundinud biolooge sellest seisukohast taganema ja asuma otsima nn adaptiivseid seletusi, mis tuginevad homoseksuaalsuse võimalikele plussidele,” jätkab Raivo Mänd.
Mida see siis annab?
Loomade homoseksuaalse suhtlemise plussidena on bioloogid toonud välja hulga aspekte: see aitab tugevdada grupisuhteid, maandab pingeid, lahendab (vahel kavalaltki) konkurentsiolukordi ning võimaldab noorloomadel koguda oskusi hilisemaks paaritumiseks vastassoo esindajatega. Samas on loomariigis enamasti tegu siiski nn bisuhetega, kus sookaaslasega läbi käinud isend võib järgmisel hetkel pöörata pilgu mõnele vastassoo esindajale. Veendunud homoseksuaale tuleb looduses ette harva.
Kuidas on aga lood inimriigis? Kuigi statistika ja teadustöö tegemine on olnud pärsitud just nendesamade negatiivsete hoiakute tõttu, on viimasel poolel sajandil kogunenud siiski hulk andmeid. Näiteks USA 2008. aasta presidendivalimiste käigus tehtud uuringus identifitseeris end gei, lesbi või biseksuaalina 4 protsenti valijaist – täpselt sama palju kui aastal 2004.
1992. aastal Inglismaal tehtud küsitluses tunnistas 6,1 protsenti meestest, et neil on homokogemus, Prantsusmaal oli see number 4,1. 2008. aastal tunnistas kogemusi või kontakte juba 13 protsenti brittidest, geimeheks nimetas end aga 6 protsenti küsitletutest.
2006. aastal tunnistas iga viies Uus-Meremaa mees, et on kogenud homoseksuaalseid tundeid, vaid 2–3 meest 100-st nimetas end geiks.
Samas teame, et juba 1946. ja 1953. aastal tehtud küsitlustes (Alfred Kinsey) olevat 46 protsenti meestest möönnud, et on elu jooksul vähemalt korra kogenud homoseksuaalset erutust, 37 protsenti isegi enamat.
Nii ilmneb uuringute tulemustest, et veendunud homoseksuaale on eri maades 1–20 protsenti. Konservatiivsemate arvamuste järgi võiks veendunud homoseksuaale olla 2–3 protsenti.
Miks me neid vihkame?
“Siin võib tuua ka sellise lihtsa olelus- ja konkurentsivõitlusega seotud selgituse,” jätkab evolutsioonilise bioloogia uurija Raivo Mänd. Ka inimühiskonnas on enamik homoseksuaale siiski bid ja tavalistele heteromeestele võivad nad tunduda omal moel ohtlikud. “Teada on ju, et homokalduvustega mehi on keskmisest rohkem kultuuri- jms avaliku elu tegelaste hulgas. On ka andmeid, et neil kipub olema keskmisest enam empaatiavõimet, loomingulisust. Kui nüüd selline Nipernaadi tuleb ja loeb luuletusi, avab uksi ja kingib lilli, siis võib ta üsna lihtsasti mõne tõsise macho-mehe nina eest õrnema soo esindaja ära napsata. Vähemalt mõneks ajaks, kuid seda macho-mees juba ei andesta. Evolutsioonilise bioloogia seisukohalt on siin aga tegemist kõige lihtsama konkurentsivõitlusega. Ja heterote püüdega säilitada oma jätkuvus,” selgitab ta.
“Lisaks on näiteks andmeid, et homoseksuaalsete isaste õed võivad olla keskmisest viljakamad ja saada rohkem järglasi. Seega võib olla, et ühe sugupoole homoseksuaalsust põhjustavad geenid tõstavad samal ajal teise sugupoole sigimisedukust,” jätkab Mänd.
Ja seoseid võiks tuua veelgi.
Uurides ajalugu ja kirjandust-kunsti, on selge, et tahame me või ei, on homoseksualism olemas olnud aegade hämarusest peale. Kuigi mõningates riikides on ajuti tehtud katseid seda keelustada ja represseerida ning selle orientatsiooni kandjaid väega ümber kasvatada, pole nähtus välja surnud ega ka märkimisväärselt suurenenud-vähenenud. Sellest võib teha järelduse, et ega see ka edaspidi kuhugi kao.
Kas tasub siis üldse tuuleveskitega võidelda?
