Virve Liivanõmm: Punane tolmpea pole vana bolševik, vaid orhidee
Juba aastast 1983 on kaitse all kõik Eesti orhideed – kokku 36 liiki. Tolmpea kohus on tõmmata tähelepanu neile kõigile, ka nende kaitsjate klubile, mille asutamisest möödus veebruaris 25 aastat.
Kes tolmpead looduses tundma õppida võib, on õnnega koos. Kõige tõenäolisemalt juhtub see Lääne-Saaremaal Viidumäe kaitsealal. Keevalisemad kaitsjad rääkisidki oma orhideeklubi juubelipeol, et mandril seda lille enam pole. Klubi tervelt 17 aastat juhtinud maaülikooli professor Tiiu Kull lisab, et Virtsu ümbruses, Tuhalas ja Nissi kandis siiski on mõned taimed, ka Pandivere kõrgustik ei ole lootusetu paik.
Aastateks põranda alla
Tolmpead, nagu mitmed teised orhideed ja taimed mõnest teisestki sugukonnast, ei pruugi igal aastal üldse maa seest välja tulla, jäävad „põranda alla” tavaliselt üheks-kaheks, aga mõne huvilise andmeil koguni mitmeks aastaks. Professor Kull ütleb küll, et viimane juhus paneb kahtlema, kas ehk kasvupaik oli valesti märgitud või on vaatleja lihtsalt eksinud.
Nii peabki tolmpead mitu korda vaatamas käima – kas lehti on, kas õied on tulekul. Tolmpea õitseb – kui õitseb – juuli esimesel poolel. Kui metssiga on tolmpead tuuseldamas käinud ja kasvamast seganud, on see ka algajale vaatlejale kohe selge. „Iga lillesõber täheldab mõnikord, et vaat selle koha peal on tänavu nii palju kellukaid või siin pole ma neid eales nii palju näinud. Pikaealiste taimede puhul tähendabki see, et nad võisid seal küll olla, kuid polnud sellel kohal varem õitsenud. Tavaliselt ongi neil just õitsemine ebaregulaarne,” selgitab Tiiu Kull. „Tegemist on taimedega, kes on tihedas kooselus seentega – mükoriisaga ehk seenjuurega, mis varustab taimejuuri toiteelementidega. Seen saab taimelt vastu eluks vajalikke suhkruid.”
Niisiis saab tolmpea „põranda alla” jääda tänu seene toele ja tuleb sealt aeg-ajalt välja mitte näruse ja väsinuna, vaid uhkelt õitsedes. Tiiu Kull ütleb veel, et see, mille põhjal orhidee „teeb otsuse” peitu pugeda, ei ole veel täpselt selge. Võib-olla tuleb see stressist. Valge tolmpea ja kuldkingaga on tehtud selliseid katseid, et kevaditi, kui lilled maa seest välja ilmusid, lõikasid uurijad nad jala pealt ära. „Mängisime lammast, kes lehed ära ampsas, või varjutasime pealseid,” räägib Kull. „Mõne aasta möödudes jäid taimed üha nõrgemaks ja loogiline oli, et kui nad ei saanud küllaldaselt fotosünteesida, „kolisid” nad maa alla.”
Putukad saavad petta
Tolmpeadel ei ole nektarit, aga mesilased ei taipa seda ja tolmeldavad nad siiski ära. Tiiu Kull ütleb, et meie orhideeperes on kolmandik selliseid pettureid, nektarita taimi, kes meelitavad putukaid tolmeldama valskusega. Punane tolmpea teeb seda, imiteerides nektariga taime, ta paistab välja nagu toidutaim. „Putukas näeb taime mitte nagu inimene, ta silma ehitus on teine, punased lilled näivad sinised. Putukas ajab tolmpea kellukaga segi. Teise orhidee, kärbesõie puhul on petuskeem veelgi peenem. See õis on väga kärbse moodi, lisaks imiteerib lõhnaaineid, mida emased putukad isaste ligimeelitamiseks eritavad. Isasputukas peab õit emaseks putukaks, läheb temaga paarituma ja saabki kärbesõis tolmeldud.”
Eesti inimene on harjunud orhideesid kinkima, küll ainult troopilisi, mida lillepoes müüakse. Kas meie oma metsa lilli ei saa potis kasvatada?
„See on keeruline, aga mitte võimatu. Kuigi seemnest paljundamine ei ole lihtne, on kuldkingaga seda tehtud. Ja asi pole mitte ainult keerukuses, vaid ka selles, et oma orhideesid me metsast välja kaevata ei tohi ja ka kõiki seemneid ei või kaitsealuse lille pealt ära korjata. Sedasorti ettevõtmine nõuaks õige peent seaduslikku regulatsiooni.”
Aga kui tahaksime Lääne-Saaremaa punaseid tolmpäid mandrile tuua, kas siis ka seemnest? Tiiu Kull ei usu, et selle järele vajadust on, mandril on oma tolmpäid ka. Ja kaitsealuste liikidega üle Eesti toimetamine tuleb kõne alla ainult keskkonnaministeeriumi loal.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
