Virko Annus tahab teha head teatrit
„Kõige eest, mis minus on head, võlgnen tänu näiteringile,” ütleb Virko Annus, kes läks 4. klassi poisina klassijuhataja ärgitusel pioneeride palee näiteringi. Kuuest omal ajal palee näiteringis kokku saanust kujunenud sõpruskond, nende seas näitleja, teatrijuht, õpetaja, äriinimene, käib tänini koos ega ole unustanud ka oma iginoort õpetajat Maret Oomerit.
Eeldused pole kõige olulisemad
„Teatrikooli tahamegi teha sellepärast, et pakkuda oma lapsepõlve positiivset kogemust ka tänapäeva noortele,” põhjendab Virko Annus masu ajal hullumeelsena tunduvat ideed. „Eestis koolitatakse väga heal tasemel muusikuid ja muusikaõpetajaid, kunstnikke ja kunstiõpetajaid, süsteemne teatrikasvatus aga puudub. Mõnes koolis on küll teatrikallak, teatriõpetus või teatritunnid, aga pole teatrikasvatuse professoreid – teatrikasvatuse pool on nõrk.”
Uus teatrikool luuakse PolygonTeatri juurde. Kuueaastane programm on mõeldud 12–18-aastastele. Samas ollakse valmis looma teatrimängu rühmi ja võtma vastu ka nooremaid. Need, kes tahavad ka pärast gümnaasiumi lõpetamist teatriga edasi tegelda, saavad seda teha PolygonTeatri stuudios.
„Väga palju noori me vastu võtta ei saa, massistarti teha pole võimalik. Tuleb arvestada ruumide – alustame Tallinna Kopli kunstigümnaasiumis – ja palju muuga. Hea, kui suudame esialgu avada neli rühma.” Huvikooli rühm on tema sõnul teatri jaoks natuke suur. Nooremaid võib rühmas olla natuke üle 12, vanemaid vähem.
Stuudiosse on vastuvõtukatsed. Vanema astme õpilastel vestlus ja üks ettevalmistatud tekst. „Me ei vali õpilasi niivõrd eelduste, kuivõrd tahtmise ja pühendumisvõime järgi, eesmärk pole ju näitlejaid kasvatada. Et kõik areneksid maksimaalselt, hakkab kollektiivses õppimises mängima see, kuidas õpetaja rühma tööle saab.”
Minimaalselt on 4–6 tundi nädalas, kaks korda nädala keskel ja laupäeval. Kindlasti kuuluvad programmi liikumine, tants – kehaline kasvatus heas mõttes. Laupäeviti annavad tunde teatris töötavad õpetajad.
Kool pole etendusasutus
„Teatrit on kahte liiki: head ja halba. Meie püüdlus on teha head teatrit. Õnnetuseks on majandusvõimalused halvenenud, pearaha kadumine annab erahuvikoolidele tõsise löögi. Huviharidus kannatab ka seetõttu, et koolis on kogu aeg kiire, tundide arv suhteliselt suur, rääkimata sellest, et iga õpetaja võitleb oma aine eest. Sellest on kahju, sest just huviharidus aitab koolivälistel headel mõjudel mõjule päästa. Tuleks mõelda, kuidas kool ja huvikool koos toimima panna. Meil on häid näited, kuidas seda on suudetud, näiteks vanalinna hariduskolleegium.”
Kooliteatri nimetust peab Virko Annus liiga ambitsioonikaks. „Kool ei ole etendusasutus, lavastamine on äärmiselt raske ülesanne.” Tema sõnul on tähtis eristada draama- ja teatriõpetust. Draamaõpetuses pole tulemus nii kesksel kohal kui teatris. Kooliseinte vahel toimub pigem draamaõpetus – õppeprotsess on olulisem kui tulem. Lavastuse väljatoomine võib olla selle osa, aga mitte põhieesmärk.
Tahtmisele lisaks on vaja oskusi
Kooli näiteringis on õpetaja lähenemine materjalile enamasti täiesti erinev professionaalse näitleja omast. Tihti pannakse näitering kokku, et jõuludeks või muuks tähtpäevaks tükk lavale tuua. „Tahtmine võib olla suur, tegelased toredad, aga teatriaabits jääb puudu. Keegi ei tee orkestrit inimestest, kes pole pillimängu õppinud. Millegipärast arvatakse, et rääkida oskavad kõik, läheme aga lavale ja teeme. Oma koolis või külas see töötabki. Näe, Peeter on laval, oi kui tore. Väljaspool oma maja pole aga saalis seda reaktsiooni. On piinlik ja ebamugav.”
Virko Annus leiab siiski, et pigem väheste kogemustega juhendaja loodud näitering kui mitte midagi. Alati on ju võimalik end täiendada ja saada heaks juhendajaks.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
