Küsimus on selles, kas suitsetav inimene on seda väärt, et olen nõus tema suitsu sisse hingama. St vinge inimesega koosolemise nimel, naudin ta vingust vinguses õhus. Sest ta vingus varjutab igasuguse vingu. Ja kui poleks vingu, poleks ta ehk nii vinge.
Mittevinge inimese vingu ma ei talu. (Ja khm, ma ei talu ka mittevingeid inimesi.) Mind lihtsalt huvitab, kas ka mõni mittesuitsetaja on nii vinge, et temaga koosolemise nimel suitsetaja natuke aega ei suitseta.
Namedropping a`la, et suitsetamine on lahe, sest seda teevad Eco, Depp ja Kender, jätab mind kuumalt öeldes külmaks. See, kas vinge inimene suitsetab või mitte, on tema isiksuse seisukohalt sama tähtsusetu kui see, kas ta on roheliste või pruunide silmadega. (Huvitav on hoopis infokild, et Eco, Depi ja Kenderi heaolu rikkumiseks piisab ainult nende sigaretipaki varastamisest.)
Kurb on see, et ma tean üht vinget vaimuinimest, kes New Yorgis kolm päeva a i n u l t suitsetas, oma Pushkinite, Bukowskite ja seitsmetasandiliste ideede keskel; suitsetas ja mõtles, suitsetas ja luges, suitsetas ja kirjutas. Ja kukkus neljandaks päevaks kokku.
Kui vinge vaimuinimese vend poleks tal juhuslikult külas olnud, oleks pool ühe väikeriigi kirjandust võibolla juba kuskil veel paremas kohas kui NYC.
