Villy Paimets: Näpunäiteid järgmisteks valimisteks - ripakil on ligi 100 000 häält

 (23)
Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus
Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskusFoto: Andres Putting

Imelikul kombel ei taibanud ükski pea 15 000 poliitpisikust nakatunust „üles korjata" erivajadustega inimeste ja nende lähikondsete hääli. Ometi on puudega inimesi rahvastikust ca 10%, see arv on üsna konstante, see ei sõltu ei riigi heaolust ega ka tema majanduslikest näitajatest. Küüniliselt võttes oli/on Eestis ripakil ligi 100 000 häält, mis kedagi ei huvitanud...

Olgugi, et tegemist oli kohalike omavalitsuste, mitte riigikogu valimistega, viskan välja ühe teema, mille kallale asuja võib end poliitredelil peatselt üsna kõrgele upitada.

Niisiis, väidan, et Eesti sotsiaalsüsteem vajab tõsiselt reformimist. Sellele probleemile on muidugi tähelepanu juhitud varemgi - ainuüksi valesti valitud strateegia tõttu jääb Eesti riigil saamata kümneid miljardeid eurosid, kirjutas ajakirjanik Tiina Kangro maikuus Äripäeva veergudel. Kangro jutu sisu oli selles, et puudega inimese hooldamine on täna pea täielikult jäetud omaste kanda, samal ajal võiks seesama lähikondne aga hoopis oma õpitud erialal tööd teha ning riigile niiviisi tulu tuua.

Kangro nentis, et Eesti sotsiaalteenuste süsteem vajab inventuuri ja põhjalikku reorganiseerimist, kuid enne töö kallale asumist tuleb võtta vastu otsus, et sotsiaalkulutused kuuluvad riiklikult tähtsate investeeringute alla, ja ületada mõte, et Eestit saab „korda" teha projektipõhiselt. Samas anname endale aru - tõepoolest, millistest kokkulepetest me saame rääkida ühiskonnas, kus probleemartiklile reageerib üks täisväärtuslik ühiskonnaliige kommentaariga: „Üks lahendus oleks mürgisüst puudelistele vastsündinutele, kellede puhul on selge, et neist asja ei saa ja nad hakkavad lihtsalt oma vanemaid või riiki kurnama."

Seotud lood:

Kuid siiski, mis oleks, kui prooviks emotsioonid hetkeks kõrvale heita ja sel teemal ikkagi arutleda? Ilmselt vaid vähesed teavad, et ka tänane heaoluühiskond Soome oli enne tõusma hakkamist oluliselt viletsamal järjel, kui meie oma teise vabariigi alul. Oli ju äsja lõppenud suur ilmasõda ning nemad olid kaotajate poolel. Kuid nemad seal leppisid kokku, et kaks valdkonda on eelisseisus - need on haridus ja tervishoid. Ja nad on seda joont juba üle kuuekümne aasta hoida suutnud!

Nad saavad aru, et kogu laste eest hoolitsemise koormat ei saa ainult vanemate kaela jätta, nii on seal näiteks koolitoit tasuta, samuti teavad soomlased, et anded ei ole jagunenud vaid rikkamatesse perekondadesse, seepärast toetatakse hariduse omandamisel kõiki lapsi, kõigil on reaalne võimalus. Sest kui küsimus on lastes, pole vanemad olulised - olgu nad siis joodikud, vaesed või elagu maal - see ei ole laste süü. Ja täpselt samamoodi hoolitseb Soome riik oma haigete eest.

Peamiseks valupunktiks on ebaefektiivsus

Meil siin püütakse aga kokku klapitada kolme täiesti erinevat ja üksteist välistavat süsteemi - Põhjamaade heaoluühiskonda, kus riik aitab nii palju kui vaja, USA konkurentsiühiskonda, kus igaüks on ise enda eest väljas, hankides siis vastavad kindlustused või makstes tarbitavate teenuste eest ning seda kõike selles imelikus Nõukogude-raamistikus, milles me ikka veel elame...

Pimegi näeb, et see ei tööta! Ning mis kõige tähtsam - me peaks siiski eelnevalt kokku leppima, kuhu me teel oleme, sest vahendid pole ju olulised kui sihtpunkt on veel valimata. Pole ju vahet, kas sõita auto, trammi või rongiga, kui me ei tea, kuhu me üldse sõita tahaksime?

Täna jagatakse sotsiaalsüsteemis ressursse pigem ebaefektiivselt, näiteks rehabilitatsioonirahasid jääb tegelikult isegi üle - asi on sellest, et väga paljud, näiteks maapiirkondades elavad inimesed ei saa neid rahasid ettenähtud mahus kasutada, kuna mõistlikus kauguses puuduvad lihtsalt vastavad teenused. Samas ei saa ka inimesed ise otsustada, et kasutab siis samas mahus hoopis teisi vajalikke teenuseid.

Ja siin ongi teine valupunkt - puudega lapse, näiteks enneaegselt sündinud lastest on vaid iga neljas sündides täiesti terve, hooldaja ei saa ise otsustada, milliseid teenuseid tema lapsel vaja läheb, milliseid aga mitte. Mõnele ametnikule võib see tulla üllatusena, kuid mitte kõik puudega laste vanemad ei soovi omi lapsi nädalavahetuseks hooldekodusse viia, kuid seda nii-öelda ette nähtud, kuid kasutamata jäävat raha näiteks hoopis hobu-teraapiale ka kasutada ei tohi... Seega, ühest küljest, vähemalt rehabilitatsiooniraha kasutamise kohalt siis riik nagu ei usaldaks vanemaid, samas teisest küljest - peaaegu kõik muud otsused on nende endi kanda jäänud... Niipidi siis jällegi justkui usaldatakse?

Mis viib meid järjekordse valupunktini - ka puudega lapse hooldaja staatus tuleb uuest läbi vaadata. Nimelt ei tohi puudega lapse hooldajal tänase seisuga mingeid muid sissetulekuid olla. Ometi on näiteks enneaegselt sündinud laste seas päris palju neidki lapsi, kelle kõrvalt saab tööd teha. Ja on ka piisavalt palju töid, mida saab puudega lapse hooldamise kõrvalt teha. Kasvõi arvamusartikli kirjutamine - kui nüüd mõni hooldaja peaks ajalehest honorari saama, kaob kogu toetuspakett! Puudega täiskasvanu hooldajad võivad ametlikult teist tööd ka teha, kas pole ebavõrdne?

Kõik see kokku on tekitanud olukorra, kus paljud puudega lapse vanemad loobuvad oma lapsest - sest vaid nii saavad nad paradoksaalsel kombel nii endale kui ka oma lapsele inimväärse elu kindlustada - sest siis hakkab riik ise selle lapse eest hoolt kandma! Ning suurusjärgud, mis riigil seejärel ühele puudega lapsele kuluma hakkavad, on juba hoopis teised. Kohati tundub, et riigil oleks rahalises mõttes odavam vanematele poolgi sellest summast igakuiselt välja maksta.

Sotsiaalraha kui investeering

Tihti kiputakse ütlema, et ärge kritiseerige, pakkuge lahendusi. Palun, siin see on - tuleb kokku leppida eesmärgis, et sotsiaalraha ei ole pelgalt toetused ja kulu, vaid hoopis investeering. Sest nii see ju tegelikult ongi, vähemalt enneaegsete laste puhul - iga enneaegse lapse arengut toetav euro toob aastate pärast kuhjaga tagasi. Ning mida kiirem see ravi on, seda kasulikum nii lapsele, tema vanematele kui ka riigile. Sest seesama laps areneb ning ei vaja tulevikus ülalpidamiseks hiigelsummasid.

Ka ei kao tema vanemad tööturult jäädavalt, nad ei muutu riigi ülalpeetavaiks. Küsimus ongi vaid vaatenurgas - kas vaadata enneaegseid lapsi kui investeeringuvõimalust või kui kuluartiklit. Kui kuluartiklina võtta, siis nii see jääbki, ning see kulu aina suureneb. Mida vähem sellise lapsega tema elu alguses tegeleda, seda rohkem vahendeid tuleb leida tulevikus. Sest mõelgem, kas riik peaks leidma raha, et teha ratastoolilapse kodus ukseavad laiemaks või võiks ta pigem leida raha, et see laps sinna ratastooli üldse kunagi istuma ei peakski?

Jah, muidugi, kõik puudega lapsed ei jõua tööturule, paljud neist ei jõua kunagi oma maksudega ühiskonda abistama, kuid vähemalt jõuavad makse maksma nende vanemad. Ning me räägime siinkohal tuhandetest täis elujõus inimestest - igal aastal sünnib Eestis enneaegselt ligi 800 last (ehk 5,5% kõigist elussündidest).

Selle artikli kirjutamiseks kohtusin enneaegselt sündinud laste vanematega, sest, nii kurb kui see ka pole, sünnib suur osa enneaegsetest lastest ühe või teise puudega. Ühesõnaga, nende lastevanemate jutust koorus fakt, et enneaegse lapse puhul kehtib raudne reegel - kohe! Nüüd! Kolme kuu pärast on juba hilja! Esimene aasta on määrava tähtsusega. Seepärast on ka need rehabilitatsiooniplaanid, mida kaua koostatakse, puhas kulu. Kohe tuleb peale hakata! Muide, mul piisas selle reegli teada saamiseks tunniajasest vestlusest, kohe imelik, et vastavad ametnikud sellele pihta pole saanud...

Omaette teema on ühiskonnas valitsevad hoiakud. Puudega lapsed on tõrjutud, nende vanemad, eriti emad on reeglina veel verinoored naised, kes pole veel järjele saanud ning on seepärast ka täiesti hääletu inimrühm. Nähtamatud. Kahjuks on nii, et reeglina kaotab enneaegse lapse ema kõigepealt töökoha, seejärel ka mehe. Üksikemad, vaesed, vaevatud - neid ei peagi tähele panema. Lisaks veel ühiskonna surve - keskendu oma lapsele, ära tegele teiste asjadega...

Nii jõuabki ühel hetkel kohale arusaam - turvavõrk on seda hõredam, mida enam sul seda vaja läheb - senikaua, kuni tööl käid ja makse maksad, on kõik korras, niipea kui sul aga riigi abi ja ühiskonna tuge vaja läheb, leiad end aga üksi olevat. „Kõigil on võimalus kirjutada taotlus!" öeldakse tihtipeale. Kuid kas on siis raske mõista, et inimene ei taha almust paluda, kas riik vähemalt poolele teele vastu tulla ei saaks? Muide, Eesti Vabariigi põhiseaduses on lause: „puudega lapsed on riigi erilise tähelepanu all." Täna tundub küll, et see eriline tähelepanu on üsna märkamatu.

Jah, on ka häid eeskujusid, kuuldavasti on näiteks Haapsalu Neuroloogiline Taastusravikeskus kui oaas ses lõpmatus mudameres. Nemad seal on inimlikud, nemad seal pööravad tähelepanu ka neile lastele, kes ehk ei adugi seda maailma täiel määral. Ka vabatahtlikkuse alusel töötavast Facebooki klubist Enneaegsed Imed on enneaegsete laste vanematele väga palju abi.

Ja kui lisada siia aktiivsemate lastevanemate algatus veebikeskkonnas ww.petsitsioon.ee/enneaegsedlapsed, millega on liitunud juba sadakond inimest, ei saa kindlasti öelda, et ei saa - häid näiteid ju on, saab küll. Lihtsalt tahtmist on vaja. Ja nagu juba öeldud - puudega inimesi on tegelikult palju, umbes 10% rahvastikust... seepärast on tõesti üllatav, et puudega inimesed ei ole Eestis arvestatavaks jõuks.