Villu Otsmann: Miks esindavad õpetajad töölisi?

 (88)
Villu Otsmann: Miks esindavad õpetajad töölisi?
Foto: Jassu Hertsmann

Spetsialistide asemel koolitatagu masiniste. Siis saavad töölised tõeliselt streikida, mitte nagu praegu, kui tegelikult streigitakse riigi ehk meie kõigi vastu.

„Et sütt kätte saada tuli neil lamada küljeli, kael kõveras, käsivarred välja sirutatud, ja niiviisi poolviltu viibutada lühivarrelist kirkat (...) soojus tõusis kolmekümne viie kraadini, pikapeale võis siin ära lämbuda (...) pead kuumutav lamp pani kogu vere hõõguma, kuid erilist piina valmistas niiskus,“ kirjutab Emilie Zola surematus teoses „Söekaevurid“.

Me teame, kust on pärit ametiühingud ning milliste pingete lahendamiseks loodi streigiõigus. Selle kõrval tundub, et kõrgelt haritud õpetajad 2012. aasta Eesti teadmistepõhises ühiskonnas, kus tasuta haridus on sama kaalukas õigus kui streik, on ütlemas midagi enamat. Seni suurim, 18 000 osavõtjaga streik, oli samuti haridustöötajate oma. Mida õpetajad meile tegelikult õpetavad?!

See paistab olema ainult asja väline külg, kuid alustagem hariduse rahastamisest. Koolide tekkimise ajal, 13. sajandil oli hoonete kõrguse järgi otsustades jõukus koondunud kirikusse ja just seal hakati toomskolastiku poolt haridust jagama.

Kes maksab?

Tänastes kõrghoonetes - pangakontorites, hotellides ja telemastides (satelliitides) hoitakse liikumises raha, inimesi ja infot, kuid koole me nende seest ei leia. Põhiseaduse kohaselt peavad hariduse kättesaadavaks tegemiseks ülal vajalikul arvul õppeasutusi riik ja kohalikud omavalitsused. Kuid kumb siis selle 20% palgakõrgendust peab leidma?!

Seotud lood:

Riigikohus on 2002. aasta otsuses Tartu vs Puhja öelnud, et halduspiirkonnas vajalikul arvul õppeasutuste ülalpidamise ja tasuta hariduse andmise kohustus on kohaliku elu küsimus. Ehk on õpetajate minek Toompeale ja mitte vallakeskusse meile õpetamas, et teeme üldharidusest riikliku küsimuse või uued halduspiirkonnad (hariduses) ning säästkem puuduolev raha koolivõrgu korrastamisest?!

Põhikooli ja gümnaasiumiseadus annab mõista, et selles suunas seadusandja mõtlebki. Põhikool on kohalik ja gümnaasium maakondlik küsimus. Samas seadus rahastamises kooliastmetel vahet ei tee. Nii tundubki olevat seadusandja mõtte selgus ebapiisav, et läbipaistvalt rahastamismeedet valida ja eelarvestamisprotsessis seda aluseks võtta.

Omavalitsuste rahastamine riigi poolt on aga juba iseeneses fundamentaalne küsimus, mis on riigikohtu üldkogu jätkuva käsitluse objektiks. 2004. aasta otsuses Avanduse vald vs Valitsus jäid paljud kohtunikud rahastamisviisi valiku, selle läbipaistvuse ja stabiilsuse küsimuses eriarvamusele.

Hariduse rahastamine korda!

2010. aasta otsus Tallinn vs lisaeelarve sisaldab küll põhjalikku üksmeelt, kuid ei anna selgemat vastust, milline võiks olla selle osa hariduse rahastamine, mis on kohaliku elu küsimus – kas läbi omavalitsuse tulude ja arusaadava tasandusfondi või läbi kulupõhise arvestamise riigieelarves. Seadusandjal on siin üsna lai kaalutlusruum. Kas pole õpetajad õpetamas, et kindlus kasvab kui rahastus on läbipaistvam ja õpetaja tööjõukulude rahastus tuleb nähtavalt sisse kirjutada riigieelarvesse?!

Selge et hariduse kui pikaajalise teema vähene, ebakindel või korrastamata rahastamine on rumalus. Tundub siiski, et haridusministeerium tegeleb koolireformiga aktiivselt. Meedias künnivolinikuks nimetatud asekantsler, kes ringi käib, osapooltega räägib ja lahendusi otsib, tundub rahastamist soovitud targemas suunas liigutavat.

Millest streik ja selle leviv toetus just täna?! Kas pole siin peale hariduse rahastuse teisi teadvustamata sõnumeid?!

Nõukaaegse inimesena tundub mulle streik olevat klassivõitluse põhiline vorm. Kus on töötleva suurtööstuse töölised?! Meie vähesedki kaevurid ja dokitöölised tunduvad olevat Eesti Energia ja Tallinna Sadama õitsva riigikapitalismi tingimustes mugavustsooni vajunud.

A.H.Tammsaare „Tõe ja Õiguse“ vaimus oleme oma laste head haridust pidanud eluoluliseks küsimuseks. Nii ongi täna palju kõrgelt haritud spetsialiste, kuid napib häid masiniste. Streigiinitsiatiivi vaadates tundubki, et õpetajad on kuidagi kohatult täitmas selle ühiskonnakihi rolli, kes olukorraga leppimatust esindab.

Mis on õpetajaid varem streikima ajanud?

Kollektiivse töötüli seadusest tulenevalt tekib streigiõigus leppimise mittesaavutamisel ning see on mõeldud töötüli lahendamiseks järeleandmistega. Ehk on õpetajad õpetamas, et tulemas on üha rohkem kihistumist ja leppimatuid olukordi ning ette näitamas õiguste kasutamist tüli lahendamiseks mitte selle õhutamiseks ning kuidas seda ühiskonna poolt aktsepteerida?!

Või on asi veelgi lihtsamalt selles, et inimene kipub muutustele vastu astuma ning õpetajagi on inimene. 2003. aasta õpetajate streik toimus paar aastat peale seda kui sotsiaalteadlased olid teavitanud meid ühiskondlikust kriisist ja eesootavast kahest Eestist ning president oli selle kohalikku võimu ülistades oma aastalõpukõnes välja öelnud, vähem kui aasta peale valimisi ning kaks kuud peale seda kui koalitsioon teatas, et haldusreformis on kokku lepitud.

Täna oleme läbinud masu ja õigus tundub olevat neil, kes ütleb et selle tulemusena kihistub Eesti ühiskond veelgi. Pöördumatult jääb selja taha illusioon meist kui ühtsest ühetaolisest maata matsirahvast või okupeeritud ugri vabadikest. Ei tule mitte kaks vaid vähemalt seitse erinevate, vastandlike ja isegi täiesti sidustamatute huvidega Eestit. Sõna „meie“ hakkab kõlama nagu heanaaberlikud suhted.

Vähem kui aasta eest olid valimised ning haridusministeeriumi asekantsler kõnnib riigis ringi, kuulutades haldusreformi hariduses. Ehk on õpetajad õpetamas, et vastuseis muutustele on inimese loomulik käitumine, nagu nende käe all õppivatel teismelistel koolilastel ja seda ei pea salgama või hukka mõistma. See on osa lahendusest ja võiks vähe kiiremini reageerida, valimised on nelja aasta tagant.

Tasuta haridus või streigiõigus?

Lapsevanemana tahaks küsida, et kumb on kaalukam – kas minu laste õigus tasuta haridusele või õpetajate streigiõigus. Euroopa inimõiguste kohus luges eelmise aastal asjas Ponomarjov vs Bulgaaria tasuta põhi- ja gümnaasiumihariduse teadmistepõhises ühiskonnas inimõiguseks.

Mitu tundi harimatust ja selle riivet Eestit streigiga tabab – õpilaste arv korda õppetundide arv korda päevade arv? Lapsevanemana ei ole mul võimalust ei palku tõsta ega töösulgu korraldada.

Hiljuti sain lasteaias teada, et kasvatajaid ei olevat enam paslik kutsuda kasvatajateks, vaid õpetajateks. Jäin mõtlema, et miks pedagoogikat enam kasvatusteaduseks nimetada ei tohi, seadus kasvatusfunktsiooni nii põhikoolile kui gümnaasiumile paneb, rääkimata lasetaiast. Ei mõelnudki välja. Ehk on õpetajad meile õpetamas, et kõigest ei olegi võimalik aru saada ja teinekord riivatakse meie huve nii, et teha pole midagi.

Kokkuvõttes tahan, head õpetajaid, tänada nende õppetundide eest. Ja ärge kartke, õppige ise ka ja kui võimalik, naaske ikka tööle tagasi ja õpetage meie lapsi edasi.

Võib olla võiks edaspidi õpetada mõne juristi asemel välja paar masinisti, kes, nagu Zola kirjutab, „ei salli häid kõnemehi, neid keigareid, kes arvavad, et poliitika on midagi advokatuuritaolist, kus sõnakõlksudega saab raha teenida“. Siis ei ole õpetajatel enam streikida vaja, sest rikaste ja suurtööstustega ühiskondade mängu mängivad juba töölised. Kusjuures streik toimub konkreetse tööandja rahakoti, mitte abstraktse riigi arvel, kes lõppastmes olemegi meie.