See on suurem summa sellest, mida suudavad teenida nelja Aafrika riigi — Nigeeria, Senegali, Uganda ja Botswana 166 miljonit elanikku kokku. USAs kulutab tervishoiusüsteem ühe elaniku peale keskmiselt 2000 dollarit aastas, samas kui Aafrika riikides on see summa 10 dollarit.

Viimasest faktist tulenevalt on USA elanike keskmine iga nii kõrge kui 77 ja aafriklastel vaid 40-50 aastat.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) jõudis möödunud aastal järeldusele, et Aafrika vajaks igal aastal ülejäänud maailmalt 25 miljardi suuruses summas tagastamatut abi. Proportsioonides teeks see USA jaoks 8 miljardit dollarit. Hetkel toetab USA Aafrikat umbes 2 miljardi dollariga aastas.

Kuid nüüd tagasi nende 400 rikkuri juurde. Selle sajandi esimeste aastatega USAs muudetud maksusüsteem on jätnud neile inimestele kätte veel kokku 7 miljardit dollarit.

Kui juulikuu algupoolel oli president George Bush Aafrika riikide ringreisil, tõstatas International Herald Tribune´i kolumnist Jeffrey D. Sachs võimaluse, mille kohaselt need 400 USA rikkamat inimest oleksid suutelised muutma Aafrika tulevikku. Ja ta rõhutas, et president Bush peaks õhutama neid seda tegema. Annetades oma maksusoodustustest tulenevad 7 miljardit dollarit, säästetaks potentsiaalselt miljonite inimeste elud.

Kahjuks peab aga tõdema, et USA presidendi võimuses on küll saata sajad tuhanded sõdurid teise ilma otsa eeldatavate terroristidega võitlema, kuid ta ei suuda (või pole ta selle peale tulnud) motiveerida oma riigi 400 rikkamat inimest loobuma 7 miljardist dollarist aastas.

Mis seal salata, et loogika siin on: kellel rohkem raha, see aidaku. Tema aitamisest on lihtsalt rohkem kasu. Kui Bill Gates annab miljard dollarit humanitaartegevuse toetuseks, siis mis väärtusega on selle kõrval minu 100 kroonine annetus, mille ma kusagile korjanduskarpi kukutan.

Kuid samas on siiski minus sügav usk pigem paljude poolt kokku pandud suurde summasse, kui ühe poolt antud suurde summasse. Mõistate mind? Kui Bill Gatesil saab nendest hädalistest kõrini ja ta ostab oma miljardi eest hoopis järjekordse villa, on asjad halvasti. Kui aga kümnest miljonist saja dollari annetajast kaotab sellesse andmisse usu üks miljon keskmikku ei varise veel kogu ettevõtmine kokku.

Terve ühiskond seda vast tähendabki. Koos rõõmustatakse ja koos aidatakse. Rikas annab rohkem ja vaene annab vähem. Kuid iva on selles, et mõlemad annavad.

Aitamise ja andmise puhul lähtume ikka konkreetse inimese elukvaliteedist ja võimalustest. Kuid ju tuleks rohkem arvestada ka hetkelise olukorra ning vajadustega. Kui üks nendest rikkast 400st kingib ühele vaesele suurperele USAs ridaelamuboksi, siis teeb see tegelikult sama välja, kui Nigeerias üks “rikas” kolme lehma omanikust masai annetab kuhja oma lehma sõnnikut ühele vaesele ja kodutule perele onni ehitamiseks. Vabandage mu siinne sõnavalik, kuid fakt jääb faktiks — masaid elavad sõnnikust valmistatud onnides.

Ka kõige vaesem inimene võib muutuda suurannetajaks. Meenub lugu ühest luuletajast, kes sajandeid tagasi rändas mööda maapiirkonda, et leida inspiratsiooni. Jalutas ta päev otsa mööda ilusat maastikku, kuni saabus õhtu ja ta mõistis, et tuleb hakata öömaja otsima. Jõudes esimesse külasse, koputas ta ukselt uksele, kuid sai kõikjalt tõrjuva vastuse. Keegi ei soovinud teda oma koju lasta. Lõpuks suunati ta küla servas elava vaese vanamehe juurde, kes ei lükkavat kedagi kunagi tagasi. Sinna kuldsuu oma jalad siis seadiski. Osmik andis tunnistust tõepoolest väga vaesest mehest. Koputamise peale astus uksele pika ja halli habemega papi, kes ilma pikema jututa teelise öömajale võttis. Hämaras toas oli tulekolle, üks laud, paar tooli, koiku ja heinakuhi toa nurgas. Enne magamaheitmist andis peremees rändurile supileent ning ühe leivakannika ja seejärel sättis ta oma voodisse magama, heites ise toanurgas olevasse heinakuhja.

Hommikul kui luuletajast rändur taas teele asus, oli ta nägu naerul. Ta oli leidnud oma inspiratsiooni. Ajahammas on riimi küll kaotanud, kuid tema kirjutatu mõte oli järgmine: “Sel vanamehel ei olnud mitte midagi. Poole sellest andis ta mulle ja jäi veel järgmistelegi.”

Minu väide: terve ühiskond väljendub andvates (annetavates, aitavates) kodanikes. Terve ühiskonna terve liige osaleb selles andmises vastavalt oma võimetele. Tähtis on see, et ta osaleb.