Vilja Kiisler: zoovolinikuks tituleeritud Sepper räägib mõistuse keeles
Mõlemad panevad pahaks, et tema eneseväljendusviis on mõõdukas.ja tugineb seadustele.
Kui netikommentaatoritele võib võhiklikkuse andeks anda, siis ajakirjanikud ei peaks vahest võhikute arvamusi sellises mahus võimendama, nagu seda seni tehtud. Mõningaid professionaalsete kirjutajate seisukohti vääristab „professionaalsena“ vaid ilmumine ajakirjandusväljaandes ja autori nimi seal juures, sisu aga ei erine netilahmijate omast kuigivõrd. Tegu olevat elukauge ja ülbe inimesega, kellel olevat äkki millegipärast „suu vett täis“. Miks ometi ei luba ta endale lopsakaid väljendusi, mida saaks nii mõnusalt üles haipida, kuigi ta tegelikult suu peale kukkunud ei ole?
„Lopsakusi“ ihaldavad ajakirjanikud meenutavad tüütuseni Sepperi esseed kogumikus „Tilliga ja tillita“, mis võimaldas tema ametisse astudes toota pealkirju stiilis „Uus soovolinik pooldab karvaseid sääri“ jts. Kuna raseerimine on teema, millega enamik täiskasvanuid mingil viisil suhestub, raseerigu ta end ise või mitte, siis soovitakse, et Sepper ometigi veel midagi sellist ütleks, millest kõik aru saavad. Sest ta tegeleb ju ometi valdkonnaga, kus igaüks on spetsialist. Mehed ja naised – see on ju teema, mida me kõik suurepäraselt valdame!
Ent millegipärast Sepper ei tee seda, kuigi avalikkuse surve on suur. Ta räägib tasakaalukalt, viitab seadustele, institutsioonile, mida esindab. Ei kommenteeri teiste riigiinstitutsioonide tegevust. Jätab nii mõnelegi küsimusele vastamata viitega, et see kuulub valdkonda, mis ei ole tema pädevuses. Tunnistab, et tegeleda tuleks väga paljude küsimustega, ent praeguste ressursside juures on võimalik menetleda eelkõige neid materjale, mis töölauale jõuavad. Ei jaga tundeküllaseid hinnanguid neil niivõrd emotsionaalsetel teemadel nagu mehed-naised ja võrdõiguslikkus, ammugi ei lehvita oma isikliku eluga.
Milles siis asi?
Vastus on tegelikult väga lihtne. Piisab sellest, kui lahti lüüa voliniku veebikülg ja lugeda, mis amet see üldse niisugune on: „Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist.“ Tema pädevusse kuulub võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse täitmine, isikute abistamine kaebuste esitamisel, ettepanekute tegemine valitsusele ja omavalitsustele (jällegi neidsamu seadusi ja nende täitmist puudutavates küsimustes) ning arvamuste väljendamine võimaliku diskrimineerimise asetleidmise kohta.
Ehk siis: amet kohustab. See on ehe juristi töö. Egotrippe meedias ja kollase meedia toitmist jõuliste tsitaatidega see ametikoht ette ei näe. Muidugi on seda võimalik teha ning mõni teine inimene tuleks sellel ametikohal ehk „avalikkuse“ survele meelsasti vastu, ent on küsitav, kas ta selle võrra oma tööd ka paremini teeks. Kuigi see, kes pidevalt suu täis võtab, et midagi arvata – soovitavalt midagi hästi lihtsat ja mahlast, et ikka kõigile peale läheks – paistab alati rohkem silma, ei pruugi seesama „avalikkus“ teda selle pärast tegelikult paremaks spetsialistiks pidada.
Ent miks ikkagi oodatakse Sepperilt – ja paljude teistegi institutsioonide esindajatelt – lahedat juttu, naljaviskamist ja „lopsakat“ keelekasutust? Üks vastus on eespool juba olemas: sellistest asjadest saab lai publik lihtsalt paremini aru. Seaduste keel seevastu on jäik ja värvita, sellega juba suure auditooriumi tähelepanu ei köida ja poolehoiu – või ka viha ja põlguse – osaliseks ei saa. See on ka põhjus, miks näiteks Evelin Ilvese tegemised pälvivad meedias märksa enam vastukaja kui presidendi kõned ja tegevus. Ent teised põhjused asuvad sügavamal ning peituvad inimloomuses.
Kuigi seda selgesõnaliselt harva väljendatakse, on emotsionaalsus ühiskonnas üldiselt kõrgelt väärtustatud. Emotsioonide väljanäitamist ning oma sõnade ja tegevustega emotsioonide põhjustamist sageli tervitatakse. Paraku on emotsionaalsus kahe teraga mõõk: sellega on kerge naeruväärseks saada, nagu näiteks Evelin Ilvesega ongi juhtunud. Isegi tema häid algatusi mõnitatakse ning seda eelkõige mõõdutunde puudumise pärast, mis presidendi abikaasa juurde võiks kuuluda.
Emotsioonide väljendamise hinnaks on omakorda emotsioonid ehk siis need reaktsioonid, mis tekivad meedia- ja meelelahutustööstuse tarbijas. Kuna emotsioonidele on omane pidev muutumine ning tihtipeale ka käändumine iseenda vastandiks, on mis tahes kaliibriga meediatähekeste lend enamasti lühike: neist tüdinetekse ära, halvemal juhul aga pöördub publik aga oma endise soosiku vastu ning hakkab teda põlgama ja avalikult mõnitama (näiteks kommentaariumites).
Niisiis pole soov, et see või teine väljendaks emotsioone ning laseks meediatarbijal omakorda teatud emotsioone kogeda, tegelikult üldsegi mitte süütu nähtus. Enamik emotsioonitsejaid nimelt ei anna endale aru, et mängib tulega, mille kustutamise väljaõpet pole nad kunagi saanud. Emotsioonidel on komme kontrolli alt väljuda ning kui see juhtub, sünnivad skandaalid, mis võivad otsustada selle keskmesse sattuja karjääri ja saatuse. Huilgava ja irvitava publikuga ei juhtu tavaliselt midagi. Äärmuslikul juhul võidakse mõni netikommentaator vastutusele võtta, aga see pole meie mail veel kuigi levinud.
Meediat tootvad inimesed teavad hästi, mida lai publik tahab, ning pakuvad talle seda nii hästi, kui oskavad. Mitte ainult seksi ja vägivalda ei soovita, vaid ka kõike muud, mis põhjustab tugevaid emotsioone. Vahendatavaid emotsioone on tarvis selleks, et ise emotsioone kogeda ja neid väljendada. Emotsioonid aga nakkavad hullemini kui võlatõbi, levivad kiiresti nagu kulutuli ning jätavad endast tihtipeale maha põlenud maa, kus pikka aega midagi ei kasva. Et siis lõkkele lüüa mõnes teises kohas mõne teise teema juures.
Sisulisele arutelule emotsioonid enamasti kaasa ei aita, samuti mitte lihtsad vastandused, mida meedia nii väga armastab. Mitte et mõistuslik argumentatsioon oleks alati tingimata väärtuslikum ja n-ö õigem, aga vähemasti säästab see argumenteerijat naeruväärsuse ohust. See, kellega seostuvad ülitugevad emotsioonid, on alati ohus kaotada tõsiseltvõetavus. Sellepärast eelistavad need, kellele on tähtis oma tööd hästi teha, rääkida pigem mõistuse keeles, tulemata vastu publiku soovile elada kaasa tema verele ja pisaratele.
