Vilja Kiisler: Vali mind, ma pole poliitik
Ent kogu see eri parteide nimekirjades figureeriv „sõltumatute“ seltskond ignoreerib põhilist Eesti valimissüsteemis: valimissedelil märgib valija küll ära kindla kandidaadi nime, ent tema hääl läheb siiski parteile, mitte konkreetsele inimesele. Niimoodi on parlamenti vägagi tagasihoidliku häältesaagiga pääsenud erakonnale lojaalsed tegelased, ent ukse taha jäänud kõva skoori teinud inimesed, kel isikumandaadist valimiskünnise ületamiseks siiski napilt puudu jääb.
Niisiis on nimed valimissedelil ainult valija eksitamiseks.
Võidakse vastu väita, et me ei valigi mitte konkreetset inimest, vaid maailmavaadet. Lubage naerda. Kas Eerik-Niiles Kross, Kaarel Tarand ja Artur Talvik esindavad rohelist maailmavaadet? Roheliste pealik Marek Strandberg pole teinud saladustki sellest, et tegemist on tema vanade sõpradega, täpsemini koolivendadega. Peale selle kuuluvad kõik nimetatud peale Talviku EÜS-i, mille liikmesus on poliitikas ja riigiametites ammust aega kõvem valuuta kui parteipilet, kõrgharidusest rääkimata.
Ka rohelistel endil hakkab kopp ette tulema Strandbergi kenadest agentuuridest, erakonnakaaslastega kohtuskäimisest ja allapoole-vööd-naljadest kõigi nende aadressil, kes suurt juhti kritiseerida julgevad. Seda tõendab roheliste endise peasekretäri Dagmar Mattiiseni pagemine Rahvaliidu nimekirja ja mitme teise kandideerimast loobumine.
„Parteitutele“ tegid ukse seekord lahti küll rohelised, ent nähtus iseenesest pole uus. Näiteks IRL-i nimekirja viimasel kohal kandideeriv Juku-Kalle Raid, kes on kõigi oma särgikampaaniate ajal lehvitanud parteituse lippu, üritas omaaegse Res Publica nimekirjas kord varemgi. Kummaline on kuulata sõltumatusejuttu inimese suust, kes on IRL-i poliitikas aastaid kahe jalaga, kui mitte kõrvuni sees olnud. Kommarid said ahju aetud, Savisaarele ära tehtud, Trubetsky ei läinud läbi — ilmselt on siiski vaja enamat, et pälvida IRL-i nimekirjas parlamenti lennutav koht.
Parteitu Jaan Toots Rahvaliidu peaministrikandidaadina kuulub muidugi naljanumbrite hulka. Tema isikus kohtuvad kõikide lindi- ja agendiskandaalide kirglikumad elemendid. Aastakest kuus-seitse tagasi teadsid kõik tallinlased üht miljonivaatega korterit Pirita teel, mis oli otsast otsani täis piilukaameraid ja mikrofone. Kas nõnda valvas Toots oma tänast elukaaslast Kati Tootsi (Šahmatova) või peeti silma peal hoopis vene kapitaliga sehkendaval Jaanil endal, jäigi segaseks. Jaanil oli igatahes põhjust Katit valvata, sest kurikuulsat korterit külastas ka tollane politseijuht Robert Antropov.
Selsamal Antropovil ei tekkinud vähimatki tõrget vahetult enne valimisi ühest erakonnast teise hüppamisel. Oravad teda enam ei usalda ja ka IRL-i omad ilmselt mitte (koha nimekirjas sai ta viletsa), aga mehe veendumus, et tema koht on nimelt riigikogus, püsib imetlusväärsel kombel vankumatu. Huvitav, missugust maailmavaadet tema valija küll valib?
Ent valija ei pääse oma sõna ütlema kaugeltki mitte kõigis riigi elu ja saatust määravates personaliküsimustes. Tänased tegevluurajad paigutuvad ümber tasa ja targu. Teabeameti senisest juhist Tarmo Türksonist saab siseministeeriumi kantsler — kui „hädaorglasest“ salmitaguja Pomerantsi vahetab välja Kross, tunnevad luurajad omavahel end siseministeeriumis kindlasti koduselt. Teabeameti juhi koha võtab aga loogilisel kombel sisse senine Ilvese kantselei juht Rainer Saks.
Saks mäletatavasti päris luurekoordinaatori ametiposti Krossilt, kes tuli Sposatode-Angottide ning oma ja riigi rahakoti sassiajamise pärast minema lüüa. Saks juhtis riigikantselei julgeoleku koordinatsioonibürood aastatel 2001-2006. On vist ülearunegi meelde tuletada, et kogu see omavahel aktiivselt kohti jagav seltskond kuulub EÜS-i. Nagu ka president, kes peab nüüd oma büroo etteotsa uue luuraja leidma, kes väidetavaid agente vaos ja asju õigel joonel hoiaks — ning muidugi kuuluks ka seltsi.
Sotsidest pole palju rääkida. Nende nimekiri on paksult vanu rahvaliitlasi täis, aga viimaseid jagub ka kõigisse teistesse erakondadesse. Kuidas sihukese seltskonnaga uut algust teha, valija seda teab.
Keskerakonna nimekirjas kandideerijatest pole põhjust kõnelda aga sel lihtsal põhjusel, et president on juba enne valimisi Savisaare pääsemise valitsusse välistanud. Konteksti arvestades ei saaks meeleheitel riigikogulasele Evelyn Sepale pahaks panna, kui ta kibekiirelt parteid vahetaks või end hoopis sõltumatuks kuulutaks. Nendel valimistel on kõik lubatud.
