Vilja Kiisler: Tarandi käsulauad

Tunnustades igati Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandi soovi ajakirjandust paremaks teha, tuleb kahetsedes möönda, et üritus jääb järjekordselt poolele teele. Peamiseks põhjuseks asjatundmatus, teiselt poolt aga enesele tunnistamata pime viha erakapitalil põhineva meedia ja eriti kommenteerimisvõimaluse vastu.

Olen Tarandiga nõus selles, et ajakirjanduskoodeks on ajale lootusetult jalgu jäänud ja vajab uuendamist. Koodeksi põhiline häda seisneb selles, et ta on liiga üldine. See ütleb, et ajakirjandus ei tohi inimesele põhjustada põhjendamatuid kannatusi, aga ei defineeri, missugused need põhjendamatud kannatused on ning missugustel ajenditel võiks olla õigus tekitada „põhjendatud“ kannatusi. Nõrgalt on defineeritud ka avalik huvi, kuid selles valdkonnas toimib eneseregulatsioon nii ajakirjanike kui ka väljaannete tasemel üldiselt hästi.

Küll aga ei toimi meediakogenematute inimeste kuritarvitamise keeld. Seda tehakse – ning on formaate (telesaateid), mis nimelt sellest elavadki. Eelkõige pean silmas televaatajate vaieldamatut lemmikut „Võsareporterit“, aga ka teisi nn „tõsielusaateid“, kus inimesed avaldavad oma eraelulisi üksikasju, andmata endale aru selle võimalikest tagajärgedest. Seni on produtsente päästnud tasemel juriidika, paraku aga mitte võrreldav eetika.

„Kõlbluse kuldreegel“, mida pakub ajakirjandust reguleerima välja Tarand, on kahjuks aga veelgi üldisem ja külgneb lähemal vaatlusel absurdiga. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse – kõlab ju pidulik-piibellikult, reaalselt on aga sellega peale hakata veelgi vähem kui praeguse koodeksiga. Naiivne on ette kujutada, et ajakirjanikel mingeid moraalseid tõekspidamisi ei olegi. Selline mõtteviis on polkovniku lese oma: lesk arvas, et arstid ei tea midagi, Tarand postuleerib, et ajakirjanikud ei vastuta millegi eest.

Tarandi arutlused selle üle, kelle seisukohta tegelikult väljendab juhtkiri või kes tegelikult nõuab riigikogulaste palkade vähendamist, kui seda teeb väljaanne, meenutavad mulle mõningate naiivsemat sorti lugejate telefonikõnesid, kes nõuavad, et „artiklil“ (juhtkirjal) peab ikka autori nimi juures olema. On ilmselt paratamatu, et osale lugejatest on ajakirjanduslikud žanrid tundmatu maa, mis tahes lugu on nende meelest „artikkel“. Kahetsetaval kombel laskub samale tasemele kultuurilehe peatoimetaja, kes ometi soovib ise kogu meediat „pimedusest“ välja juhatada.

Muidugi, Sirp ei ole tegelikult ajakirjandusväljaanne ja sellisena on asjatundmatus ajakirjanduslikes žanrites vahest isegi lubatud. Sirbi näol on tegemist perioodiliselt ilmuva kultuuriväljaandega, millel on väliselt küll ajalehe tunnused, ent mille ajakirjanduslik osa piirdub tegelikult peamiselt Tarandi enda arutlustega ühiskondlikel teemadel. Küsitav on aga, kas peaks endale võtma missiooni teha paremaks asja, mida ei tunta – või mida tehakse meelega teiselt positsioonilt, kui ametikoht eeldaks.

Püüdes kõnetada erameediat talle arusaadavas keeles, teeb Tarand ettepaneku avalikustada peatoimetajate palgad, ja toob ära oma palganumbri. Ent kui juba seda teed minna, siis võinuks Tarand eraldi esitada ka oma Sirbis ilmunud lugude honorarid – või märkida, et nende eest ta eraldi tasu ei saa – ning ära tuua ka summa, mille kasseerib sisse presidendi nõustamise eest.

Sest link Sirbist presidendini ei ole kaugeltki juhuslik. On selgusetu, kas Toomas Hendrik Ilvese pikaaegne rahulolematus meediaga („Masendav. Parem mitte lugeda“) on osaliselt tema kõnekirjutaja Tarandi teene või jookseb liin vastupidi: Tarand väljendab Sirbis presidendi ideid. Kui viimast moodi, siis oleks inetu lugu küll: riigi rahakotist rahastatav väljaanne ajab oma publitsistlikus osas riigi esimese mehe asja.

Sest presidendil on meediaga teatavasti omad arved ning tema vastumeelsusel täiesti konkreetsed põhjused: Ärma rahaasjad, mida ajakirjandus on jõuliselt kajastanud, Evelin Ilvese presidendi enese ja kantselei poolt juhitamatud meediaetendused, mis eeldatavasti lähevad Ilvesele maksma järgmise presidentuuri, ja samas varjamatult väljendatud soov meediale suukord pähe panna presidendiballi külaliste „kaitsmise“ õilsa sildi all.

Evelin Ilvese „külaliste kaitsmisel“ ja Tarandi „kõlbluse kuldreegli“ kehtima panemise soovil ajakirjanduses on ilmne ühine mõõde: soov meediat reguleerida ja kontrollida, teha omi seadusi ja karistada neid, kes nende vastu eksivad. Tarandi jutt jõuab ikka ja jälle välja sinna, et kommentaariumid on vaja kinni panna. Hea küll, ent kas see ei jää „meediakriitika“ pähe esitavate „artiklite“ põhisõnumina pisut ühekülgseks?

Ja kumb on siis „õilsam“: kas saada palka riigilt (võimult) või eraomanikult? Tunnistagem, et mõlemasse on teatav vastuolu ajakirjanduse missiooniga sisse programmeeritud. Ent häid ajakirjanikke leidub nii erakapitalil põhinevas meedias kui ka riigi rahaga kinni makstavas rahvusringhäälingus. Sirbis pikka aega ülesklopitud riigi- ja erameedia vastandamine on aga kahjuks viljatu ettevõtmine, millest ei võida kumbki pool ega ammugi mitte ajakirjandus kui niisugune.