Vilja Kiisler: Tahan jäätise maitsega jäätist

 (161)
Vilja Kiisler
Foto: Andres Putting

Tänapäeval on veel väga vähesed söödavad asjad need, mis nad olema peaksid. Maasikakommidel pole maasikaga mingit pistmist. Ja maasikas ise, kui te ostate selle turult, maitseb enamasti kange keemia ja alles heal juhul ehk natukene ka maasika järele.

Mõnel juhul on suudetud tootjad siiski aususele sundida. Näiteks libakohukeste peal on kirjas, et need on taimerasvaga. Juustu väljanägemisega plönnile ei tohi ’juust’ peale kirjutada, vaid seda tuleb nimetada juustulaadseks tooteks. Kahtlast magusat kihisevat jooki paistab tohtivat nimetada küll limonaadiks, aga vähemasti mitte pirni-, vaid pirnimaitseliseks. Vorstiks või pasteediks tohib siiamaani nimetada küll peaaegu et ükskõik mis roppust.

Ent täiesti vastutustundetu haltuura on tunginud valdkonda, mis minusugusele magusasõbrale ja kahe maiasmoka emale tõsiselt vastu hakkab. Väga vähesed jäätised on veel jäätise maitsega. Suur osa jäätiseid maitseb nagu külmutatud suhkruvesi — ja kui te konsistentsi vaatate, siis nad suuresti ongi seda.

Need ajad, kui jäätis veel jäätise moodi maitses ja juust oli päris juust, on kardetavasti pöördumatult möödas. Igasuguseid -maitselisi asju on ju odavam toota kui päris jäätist ja ehtsat juustu, ja kuivõrd suurem osa tarbijaid vaatab eelkõige hinda ja koostist ainult harva, siis ongi võimalik söögi pähe saasta müüa.

Vaevalt saab külmutatud suhkruvee müümist ära keelata, aga siis võiks ta ka märgistatud olla sellena, mis ta on: näiteks ’jäätisemaitseline külmutatud vesi’ või ’jäätisemaitseline külmtoode’. Siis ma vähemalt tean ilma pikemalt pisikesi kirju uurimata, millest eemale hoida.

Jäätise ülisuurest E-ainete kontsentratsioonist ma siinkohal parem ei räägigi. Vähemalt kohalikud tootjad võiksid pakkuda kas või paarigi sorti jäätisemaitselist jäätist, mille söömise tulemusena ma pimedas helendama ei hakkaks.