Jaak Allik on viimasel ajal ilmselt liiga palju suud pruukinud: eks teinud just tema maatasa propagandafilmi „Tuulepealne maa“, mille tootmises osales ju ka koalitsioonierakondadesse kuuluvaid poliitikuid (küll IRL-i omasid). Viimati tegi ta ettepaneku muuta valimissüsteemi, kritiseeris eelarve kärpimise viisi, on rääkinud erakondlikust egoismist ja paljust muustki, mis võimuliidule ei meeldi.

Allik kuulub Rahvaliitu. See, juhul kui veel mäletate, on see Villu Reiljani erakond, millest pole tänaseks kivi kivi peale jäänud. „Vanad“ pole veel meelest ära läinud, aga uued on nii sarnaste nägude ja poliitbroilerliku jutuga, et nimed ei taha meelde jääda.

Allik on ainuke rahvaliitlane, kellel üleüldse midagi öelda on. Miks ta nimelt sellesse autsaiderite erakonda kuuluda eelistab, ei tea. Küllap võtaks ta avasüli vastu mis tahes partei, mis sest, et „vana kommar“ ja koonukas. Kommareid ja koonukaid oli ja on tänagi ju kõigis parteides. Nii et mine tea, äkki kuulub ta Rahvaliitu maailmavaate pärast, nii imelik, kui see tänapäeval ka ei tundu.

Muidugi võib Ugala muutusi vajada. Kui Ugala töötajaskond muudeti neilt küsimata meediaetenduse statistideks, siis seda enam. Et intriig on suurem kui vaid Jänese ja Alliku vastuolu, on samuti selge. Ent Alliku vabastamine jääb ikkagi poliitiliseks.

End neurolingvistilisi meetodeid kasutades ja parteile kuulekas olemisega ministriks programmeerinud Jänes suutis oma otsust põhjendades taas absoluutse enesekindlusega suust välja ajada nii sisutühja teksti, et hirm tuleb peale. Ei kõiguta teda NO99 vastne etendus ega vist üleüldse mitte mingisugune kriitika.

Enesekindlus on ju tore asi, aga kui ta kasvab ülearu suureks, siis osutub sõnade „Annab jumal ameti, annab ka mõistuse“ iroonia liiga pehmeks.