Vilja Kiisler: Sõim kui meelelahutus
Kui rahandusminister Jürgen Ligi kaks aastat tagasi tippajakirjanik Kalle Muulit nakatunud raipeks sõimas ja soovitas tal ennast põlema panna, leidis Ligi kodupartei Reformierakond, et tegemist oli kunstiliselt nauditava performance’iga. Võrreldes „nakatunud raipega“ on Ligi vastne ülesastumine — „Õhtulehe kohta ma võin öelda, et mul on mulje, et sinna trükikotta on sisse murdnud debiilikud“ — leebe nagu maikuu tuul, aga siiski küllaldane, et ületada uudiskünnist.
Õhtulehes mõistetakse seda hästi: Ligi mujaltki nupuna läbi lipsanud pahameelepuhang on loo juhtlõiku pandud ning illustratsiooniga võimendatud. Järelikult ei kavatse väljaanne solvuda, ammugi kohtusse minna, sest teada on, et inimesed loevad selliseid lugusid — rumal oleks jätta asi omalt poolt üles haipimata.
Kuigi toodud näited teevad Ligist elava sõimuklassiku, on tunduvalt tugevamate, muu hulgas roppe sõnu sisaldavate väljendustega meelde jäänud tema erakonnakaaslane Rein Lang, kes lubas kunagi granaadi heita praegu tema enda juhitavasse kultuuriministeeriumisse. 2005. aastast aga pärineb juhtum, mil Lang käratas Kuku raadio koridoris Marko Mihkelsonile: „T…a, r…sk, sellist ila pean kuulama!“ Pahameelepuhangu põhjustas kriitika Langi erakonnakaaslase Kristiina Ojulandi aadressil.
Kõige kuumaverelisemad mehed tunduvadki olevat Reformierakonnas. 2004. aastal juhtis tänaseks aktiivsest poliitikast lahkunud Meelis Atonen hotelli kehvale teenindusele tähelepanu sõnadega „hujevoje obsluživanije“ (e k: sitt teenindus) ja „ne jebite mne mozgi“ (e k: ärge keppige mu ajusid). 2006. aastal ärritus Atonen riigikogus Trivimi Velliste jutu peale nii, et kirjutas paberil suurte tähtedega „Pask“ ja näitas seda saalile.
Ent kuldsuid leidub teistestki erakondades. 2006. aastal avaldas rahvaliitlane Janno Reiljan lootust, et rahvas pühib järgmistel valimistel kõntsa riigikogu saalist välja. Pisut varem õnnistas Reiljan riigikogu liiget Helir-Valdor Seederit sõnadega „isamaaline siga“, „värdjas“, „lurjus“ ja „kaabakas“. 2000. aastal tegi Reiljan Liia Hännile selgeks, et „lollakas“ ei ole ebatsensuurne sõna, aasta varem hüüdis Kalle Jürgensoni kõne vahele „Idioot!“ ning nimetas Toivo Jürgensioni sõnavõttu idioodi jutuks ja lamba määgimiseks.
„Idioodid“ kipuvad kergesti üle huulte lipsama ka naispoliitikutel. Kui riigikogu eelmisel aastal ninasarviku puuri rahastamist arutas ja reformierakondlased Taavi Rõivas ja Igor Gräzin küsimusi esitama hakkasid, pomises spiiker Ene Ergma nimetatud sõna mikroni. Ärksama kuulmisega parlamendisaadikud juhtisid sellele kohe tähelepanu ning Ergma palus vabandust.
Ka presidendikandidaat Indrek Tarandit tuntakse jõulise kõnepruugi poolest. Omal ajal välisministeeriumist suure skandaaliga lahkunud Tarand, kes ei eitanud ägedat tüli minister Kristiina Ojulandiga Sangaste lossis peetud peol (2002), on küll Ojulandi nimetamist vene litsiks eitanud, ent tõendamist pole see leidnud ning Tarandi seostamine nimetatud sõnapaariga on visa meelest minema.
Tarandi-poolne eitamine on ilmselt ka põhjus, miks ajakirjanduses laia kajastust leidnud „vene litsi“ juhtumi kohta tänavu ootamatult teravaks kujunenud presidendikandidaatide televäitluses ühtegi küsimust ei esitatud, sellal kui purjuspäi rooliistumine kohe varsti pärast Sangaste intsidenti tuletati Tarandile siiski meelde (seda pole Tarand ka eitanud). Ka ei meenutatud Ilvesele ajakirjanduse nimetamist tintlaks ja šaakaliteks.
Ent sõim ei ole, teadagi, mitte ainult poliitikute pärusmaa. Äsja võimendas Õhtuleht algselt Delfi Publikus ilmunud telemees Toomas Kirsi pahameelepurskeid „pedede“ ja „paksmagude“ aadressil. Lugu müüs hästi ja Delfis ja troonis ÕL-i veebiväljaande loetavuse tipus veel ilmumisjärgsel päevalgi. Eesti esimest ja esialgu viimast tõelist sõimukolumnisti Õhtuleht küll enam ei avaldada, ent avaldamise lõppu kuulus mälestusväärne „Kolmeraudse“ saade, kus näitleja Peeter Oja sõimas Õhtulehe peatoimetajat limukaks, molluskiks ja sitajunniks.
Ent nõnda nagu Lotila tähelennu lõpu tõeline põhjus ei peitu mitte sõimus, selle omadustes ja mõjus, pole ka veteransõimajad poliitikast lahkunud või lahkuma sunnitud sugugi mitte ülearu lahtise kõnepruugi tõttu, vaid hoopis muudel põhjustel. Kui Lotila suhtes kujunes avalik pahameel siiski üsna laiaulatuslikuks ja mõjusaks, siis poliitikutele, paistab, „jõulist“ sõnavara pahaks ei panda: Lang ja Ligi on ministrid edasi.
Nn limuka ja maltsa kohtuasjas ehk Libliku-Suklese kaasuseski ei käi tants mitte niivõrd limuka ja maltsa, kuivõrd mõrvaähvarduse ümber. Limukas ja malts nimelt täidavad jõudsalt leheveerge ja lahutavad laia publiku meelt, mõrvaähvardustel aga võrreldav meelelahutuslik kvaliteet puudub.
