Vilja Kiisler: Sofi Oksanen on Sami Lotila
Kronoloogilist järge pidades algas kõik Jaan Kaplinskist, keda võib pidada tuntuimaks elavaks eesti kirjanikuks maailmas. Tema kirjutas suve lõpul oma blogis, et Oksaneni teos paigutub ühte ritta omaaegsete Stalini preemia laureaatide teostega, vahe seisnevat ainult selles, et kangelased ja antikangelased on kohad vahetanud. Neljakümne kirjale alla kirjutanu nüüdset väidet, et meie elu Nõukogude Liidus polevatki olnud õuduslugu, vaid hoopiski „huvitav ja lõbus“, pole võimalik ilma jahmatuseta lugeda.
Et Kaplinski blogi loetakse mujal ilmas nähtavasti rohkem kui Eestis (sissekanded on inglis-, soome- ja venekeelsed, sekka mõned võrumurdelised; kõnealune postitus on ingliskeelne), jõudis see teave uudispommina meie meediasse mõningase hilinemisega. Jõudis siis, kui Mihhail Lotmani käest hakati välismaal pärima, miks Kaplinski Oksaneni kohta nii inetult kirjutab.
Järgmisena paiskas Kaplinski eetrisse ajakirjanduses operatiivset üleskorjamist leidnud kahtluse, et tegelikult ei kirjutanud Oksanen seda raamatut ise. Teose olevat komponeerinud punt elukutselisi meelelahutajaid, kes loonud ka Oksaneni kui brändi. Tegi Kaplinski seda võrdlemisi alatus vormis: esitades oma „soome sõbra“ mõtteid. Sõbra nime ei nimetata, mistõttu on sisuliselt tegu anonüümse laimu levitamisega. Siiski on kõik läinud nii, nagu õiglane: tõendamata süüdistus jääb meelde ikkagi seoses Kaplinski nimega.
Kirjandusprofessor Rein Veidemann asus Kaplinski paati hüpanuna lugupeetud kirjaniku mõtteid omalt poolt täiendama ja võimendama, väites, et nii omaaegse tõlgituse kui ka mustvalge esituse poolest olevat Oksaneni „Puhastus“ sarnane eelkõige Stalini preemi laureaadi Leberechti „Valgusega Koordis“. Ta ei unusta rõhutada, et „Valgust“ ei tule kellelgi pähe pidada kirjandusteoseks, seda mäletatavat üksnes kurioosumina – lubades lugejal järeldada, et seesama kehtib Oksaneni kohta.
Vahepeal jõudis kogupaugu Oksaneni pihta anda ajakirjanik Piret Tali, tänu kellele jõudis ka Soome meediasse teade, et eestlaste meelest halvustab Oksanen oma raamatuga eestlasi. Kuigi Talile on arusaadavalt vastu hakanud Oksaneni teost ja vahest veel eriti Vanemuise „Puhastuse“-lavastust saatnud mõõdutundetu kiidukoor, ajab ta oma loos ajaloo ja kirjanduse lootuselt sassi. TV3 saates „Kolmeraudne“ läks asi päris absurdseks: seal väitis Tali end nägevat ohtu, et tollaseid sündmusi reaalselt mäletavad inimesed hakkavad neid nüüd mäletama, uuesti läbi elama ja taasesitama Oksaneni teose kaudu.
Siinkohal tuleb Tali ja Kaplinski arvamuste kaalul selget vahet teha. Tali on ajakirjanik, praegusel juhul üks lugeja paljudest, Kaplinski aga rahvusvaheliselt tunnustatud looja ja mõtleja. Vähendamata ajakirjaniku kohustust vastutada oma sõnade eest ja tunda valdkonda, millest ta kirjutab, leian siiski, et Kaplinski vastutus oma sõnade eest on mõõtmatult suurem. Kaplinski on tuntumaid eesti kirjanikke, tema sõna maksab, teda kuulatakse ja pannakse maailmas tähele.
Seda arusaamatum on ühe tuntud looja rünnak teise tuntud looja vastu. Oksaneni edu ei vähenda ju kuidagi Kaplinski lugejaskonda ega kahjusta tema teoste retseptsiooni, küll aga on küsitav, kas teise looja halvustamine teeb teisest suurema looja ja mõtleja. Vaevalt küll.
Oleks pealegi äärmiselt kurb ja ebaõiglane, kui raamatuid enam mitte lugev lai publik, kes tarbib peamiselt online-uudiseid, jääks Kaplinskit mäletama kurja vanamehena, kes võttis mõnitada Oksaneni. Mõni pahatahtlikum võiks aga meelde tuletada Kaplinski paari aasta tagust intervjuud, kus kirjanik tunnistab antidepressantide tarvitamist, ning õlgu kehitades järeldada, et küllap oli mehel Oksaneni arvustades lihtsalt tablett võtmata.
Sama kehtib Veidemanni kohta, kes ei anna endale ilmselt aru, et tema sõnal on kirjandust tundva inimesena mõnevõrra teistsugune kaal kui suvalisel üle avaldamiskünnise pääsenud arvajal. Võib koguni tunduda, et Veidemanni karika täitis viimati meediast läbi käinud uudis, et Oksaneni tulud on viimase aastaga kümnekordistunud. See oht ei varitse eeldatavasti ei Veidemanni ega Kaplinskit.
Kui Veidemann ja Kaplinski veel korra pead kokku paneksid, siis jõuaksid nad ilmselt järeldusele, et Oksanen on tegelikult mees, kes edu nimel on otsustanud naist teeselda. Noh, või vähemasti transvestiit. Kuradi endaga mestis niikuinii.
Iseenesest pole võimatu siit edasi minnes arvata, et Oksanen on seotud ülemaailmse juudi vandenõuga anastada pisikese Eesti ajalugu ja see maailmas hirmsate moonutuste ja suure vaheltkasuga edasi müüa. Viimaks poleks ootamatu kinnitada sedagi, et Oksanen ja Sami Lotila on tegelikult üks ja sama isik, aga Lotila – võidakse väita – ajab ju sama asja mis Johan Bäckman, mistõttu lõpuks viivad kõik niidid välja Vene eriteenistuse tellimuseni.
Ühes ma siiski mõistan nii Veidemanni kui ka Kaplinskit. Neid ärritab ilmselt see, et kirjandus ei ole enam selline nagu siis, kui nemad noored olid. Raamat on üha enam muutumas tooteks, mida turustatakse enam-vähem samamoodi nagu mööblit ja pesupulbrit, kusjuures kirjaniku värvikas isiksus ja osav meediasuhtlus moodustavad turunduse olulise osa. Rääkimata sellest, et suur osa raamatu kujul müüdavaid trükiseid pole enam mitte teosed, vaid majandusliku kasu saamise eesmärgil kokkuklopsitud laiendatud meediatooted.
Turunduses on Oksanen kahtlemata erakordselt osav olnud. Ent ehk võivad rohkem kui Oksaneni raamat eestlaste kuvandit maailmas mõjutada meie oma tarkade peade rünnakud tema vastu. Eestlastel on oht saada maailmas tuntuks ühe pisikese tigeda ja kadeda rahvana, kelle meelest on ainult neil endil õigus oma ajalugu kirjanduslikus vormis käsitleda.
